Panen siis ka oma lood kirja.
Esimene rasedus tuli suhteliselt suure, kuid väga oodatud üllatusena. Õrnad hommikused iiveldused kirjutasin madala kehakaalu arvele ning ärajäänud päevi polndu kiire töö tõttu tähelegi pannud. Igal juhul selgus ühel sügishommikul, et olen nüüd kahekesi :)Beebiootus läks hästi, kaalu tuli juurde ca 13kg. Tähtaeg määrati 18-20.mai. 6.mai õhtul käisin end arstile näitamas,vaatas üle, kõik oli korras, s.t. et midagi ei toimunud. Panime veel uuegi aja kirja. 7.mai hommikul u kl 7 ajal kadus uni ära. Mõtlesin, et lähen pakin asjad igaks kümneks juhuks kokku. Siis tundsin õrna päevade moodi valu ka. Ajasin mehe üles, ütlesin,et täna on vist minek. Mees saatis mu pikalt, et meil alles uneaeg pooleli ja 2 nädalat tähtajani aegagi. Igaks juhuks võttis kõne oma emale, kes ka juhtumisi arst ning tema soovitas ämmakale helistada. Kl hakkas 9 saama, valud olid juba tugevamad ja korrapärased. Ämmakas arvas, et võiksin end haiglasse näitama tulla. Sõitsime siis rõõmsalt, mees ühes, mina teises autos, haiglasse. Kuna mehel vaja tööle veel minna ja kui ma häiret teinud oleks, siis saanuksin ise koju tagasi. Hommikuse tipptunni ajal võisid mu valugrimassid päris toredad seal ummikutes olla :) Haiglasse jõudsime kl 10. Arstitädi vaatas üle ja soovitas asjad ka autost ära tuua. Täideti paberid ja viidi KTG-sse. Mees sõitis edasi tööle, palus helistada, kui asjaks läheb.Valutasin siis palatis veidi, ämmakas käis kontrollimas ja ütles,et kaua ei tohiks enam minna. Küsis, kas soovin vanni, mõtlesin, et miks mitte. Vanni sain u 12, siis saabus ka mees. Kuna veed ei avanenud, siis tehti need lahti, valusid talusin hambad ristis, vahepeal tuli jube uni, mõtlesin ainult, et saaks magada.Kui oli kõige jubedam valu, siis mees taipas muidugi nalja visata, et millal siis uue teeme. Kuna kõik oli ok, siis vannist välja ei aetud ja nii meie esimene preili kl 13 vanni sündiski, tehes kohe vees silmadki lahti :) Kaalu oli tal 2934g ja pikkust 47cm. Emme sõidutati pärast palatisse, et paar ilupistet teha. Järgmisel päeval olin näost punasetäpiline pressimisest ja istuda oli paras piin,kuid samas sain endale parima emadepäeva kingituse!

Teine preili oma tulekust märku ei andnud. Emmel päevad ilusasti,iiveldust polnud.Määrimise tõttu käisin kontrollis, kus võeti ka vereproov ja HcG kõrge. Niisiis valmistusime oma teise lapse tulekuks. Tähtajaks 20-25.august. Rasedus möödus ilusasti, kaalu lisandus rohkem ning südasuvised kuumad ilmad tekitasid paistetust jalgadesse. Juba juuli lõpus selgus, et avatus on 2cm ning laps suhteliselt alla vajunud. Kuna esimene sündis ka varem, siis ütles arst, et ole valmis ja ma ise siiralt uskusin, et varsti ta tuleb ka :D Möödus nädal ja teine,kuid seis sama. Vahepeal jõudsin juba haiglas ennast näitamas käia, kuna hakkas määrima. Sealne arst ütles,et avatust ca 3cm ning kohe-kohe peaks tibu saabuma. Selle asemel saabus aga 20-s august, last ei kusagil.24ndal andis arst kontrollis kaasa ka saatekirja, juhuks, kui laps ise ikka tulla ei taha. Kätte jõudis 25august,hommikul helistas ämmaemand ja uuris, et kuidas seis. Mina aga ütlesin,et ei midagi.Lõunast tuli ämm-äi, nemadki uurisid, et kas,mis ja kuidas. Kl 17 tundsin, et väike valu tuli korraks. Võtsin asja rahulikult ,kuna sellist korra on ja korra pole valu, oli ennegi olnud. Siis tuli valu veel korra ja veel ja veel, vahe ca 7min. Jalutasin aias ja viisin mõtteid mujale, helistasin ka ämmakale, et järsku ikka midagi toimub, tuleksin end näitama. Leppisime kokku, et kui valud järgi ei anna, siis läheksin kl 19ks haiglasse. Kuna issi meil tööl, siis äi võttis suurema lapse ka kaasa ja sõidutas meid haiglasse.Issi palus taaskord teavitada, et kui asjaks hakkab minema, siis tuleb kiiresti kohale. Valud olid päris korralikud ja mõtlesin endamisi, et teetööde keskpunktis ja õhtuste ummikute ajal ei tahaks küll autos sünnitada.Jõudsime ilusasti siiski haiglasse kl 19,10, tädi täitis paberid, ise veel ütles kaastundlikult,et teil on vist päris suured valud. Ämmakas tuli vastu, viis sünnitustuppa. KTG pandid peale. Küsis, et kas tahan palli või laseb vanni vett. Mina aga olin küljeli laual ja ütlesin iga asja peale " ei tea" :D Kuna jälle veed ise tulla ei tahtnud, siis tehti need lahti. Endal oli tunne, et juba enne vete avamist hakkasid pressid. 2-3 pressiga oli laps käes, 3250g ja 50cm. Tüdruk :D Kl oli 19,46. Tunne oli selline, nagu oleks rongi alla jäänud,luud-kondid nii valusad. Ühtki õmblust teha polnud vaja. Palusin õel endale telefon anda ja helistasin esmalt ämmale, et tibu käes. Tema siis ütles,et helistab nüüd vanaisale, et nemad alles haigla ees ootavad mind :D Seejärel helistasin issile ja küsisin, et kas tuleb ka oma tütart vaatama?! Tema mõtles, et ma sünnitusmaja asemel hullumajja sattunud olen, küsis, et kas teen nalja või, pidin ju helistama, kui asjaks läheb. Ütlesin,et no läkski, nii kiiresti, et ei jõudnud helistada!

Nüüd on siis üks 3,5a ja teine 1a. Vaikselt mõlgub mõte juba 3nda lapse juures, tahaks ju poissi ka :D Kuigi esimest sünnitust üldse ei kartnud, teist juba pisut rohkem ning arvan, et kolmandat kardaks veel rohkem, kuid mälestus-kogemus oli nii positiivne, et see kaaluks valud kõik üles!

oi ma õnnitlen sind,sul läks kõik nii kiiresti.
oleks paljudel nii.
vaata,et kolmas sul kodus ei sünni:)))

nii nossu nossu. Sünnitasid muidu Talleggis ve?

Kus haiglas sa Mina sünnitasid? Meeldis see, et sulle pakuti kohe vanni ja muid erinevaid võimalusi.

Sünnitasin Pelgulinnas. Esimese sünnituse juurde võtsin teadlikult tasulise ämmaemanda. Teisel korral otsustasin ka sama ämmaemanda toeks kutsuda ning olen oma otsuse üle siiani rõõmus, just seetõttu, et mees ei jõudnud kohale.Erinevate võimaluste pakkumine sobis samuti. Ise ei olnudki varem mõelnud, et vannis võiksin sünnitada.See oli päris hea võimalus aega nö parajaks teha, sest lapse tulekuni kulus 3h. Teisel korral lihtsalt ei jätkunud jõudu midagi kasutada, samas leian, et ämmaka poolt pakutu tuli kõik heast südamest ning mulle parimat soovides ;) Ämmaemand oli Vilma Meriküll. Tõeliselt tore proua!