Sünnilood
sündimistest
| ma ema kolmele 16. september 2007, kl 23.13 |
3.laps oli kuidagi eriliselt kaua oodatud-südames kantud ammu enne meie kohtumist...ju ei olnud siis esimesena tulek tema jaoks.
Seekord teadsin ja tundsin enne eostumist,et TA tuleb,ta on poiss ja eriliselt tugeva energiaga.Tõsi,olukorrad olid aastatega tublisti muutunud,kohati katastroofiliselt ebakindlad,kuid ometi sai ta võimaluse olla planeeritud laps.
Seekordne rasedus olid probleemiderohke-mitte meie kahe tervise tõttu,vaid muus plaanis.Tagantjärele ei ole võimalik aru saada,kuidas loode selle aja üle elas-kuid ta aitas ellu jääda minul,sest tema olemasolu tegi mind tugevaks!
Ta sündis öösel,kiiresti nagu esimesedki lapsed.Ärkasin 1.30 paiku ja kahtlustasin kõhuviirust,mille käes vaevlesid vanemad tütred.Olles paar korda wc vahet käinud,hakkas tasapisi põhjus koitma;kusagil 2 paiku kuulsin aga koputust uksele...Õues oli torm,tuul peksis oksi vastu kuuri seina ja arvasin,et äkki naabritel on midagi juhtunud,tulevad koputama.Läksin vaatama,kedagi ei olnud,trepil oli imeliku kujuga plekk,selline südame-kujuline.
Toas tagasi olles hakkasin riidesse panema,et takso kutsuda ja tarvis veel tütardele kiri lauale jätta hommikuks.Koputati jälle,nõudlikult.Siis tuli hirm naha vahele.Tundsin tugevat toonust,takso tuli ja litsusin end tagaistmele.Autojuht pabistas,kas jõuab mu ikka maha panna enne,kui...Jõudis,riided ära,paberid lauale,liftiga üles korrusele ja isegi mees jõudis kohale selleks ajaks,kui vaja käed alla panna.Kell 4.15 sain kaissu poja,kes kaalus siis 4500gr ja 52 cm pikk.Tema käsivarrel ilutses samasugune märk,mida nägin trepil enne sünnitama minekut..Märk on siiani.
Hommikul toodi ka tütred venda uudistama,selline äratundmisrõõm ja ühtekuuluvus,mida tundsin-nägin sel 5.detsembri hommikul,oli hämmastav.Sel hetkel teadsin,et see ongi tohutu õnn ja armastus,mida omavahel jagasime.
Taas on olukorrad muutunud ja meie koos oleme õnnelikud.Kolmas laps tegi meie pere kuidagi täiuslikuks,lepitas ja silus.Olen väga õnnelik naine sünnitamiste koha pealt,sest need kogemused on olnud suhteliselt valutud,lihtsad ja ilusad.Soovin ilusaid kogemusi teistelegi!
Seekord teadsin ja tundsin enne eostumist,et TA tuleb,ta on poiss ja eriliselt tugeva energiaga.Tõsi,olukorrad olid aastatega tublisti muutunud,kohati katastroofiliselt ebakindlad,kuid ometi sai ta võimaluse olla planeeritud laps.
Seekordne rasedus olid probleemiderohke-mitte meie kahe tervise tõttu,vaid muus plaanis.Tagantjärele ei ole võimalik aru saada,kuidas loode selle aja üle elas-kuid ta aitas ellu jääda minul,sest tema olemasolu tegi mind tugevaks!
Ta sündis öösel,kiiresti nagu esimesedki lapsed.Ärkasin 1.30 paiku ja kahtlustasin kõhuviirust,mille käes vaevlesid vanemad tütred.Olles paar korda wc vahet käinud,hakkas tasapisi põhjus koitma;kusagil 2 paiku kuulsin aga koputust uksele...Õues oli torm,tuul peksis oksi vastu kuuri seina ja arvasin,et äkki naabritel on midagi juhtunud,tulevad koputama.Läksin vaatama,kedagi ei olnud,trepil oli imeliku kujuga plekk,selline südame-kujuline.
Toas tagasi olles hakkasin riidesse panema,et takso kutsuda ja tarvis veel tütardele kiri lauale jätta hommikuks.Koputati jälle,nõudlikult.Siis tuli hirm naha vahele.Tundsin tugevat toonust,takso tuli ja litsusin end tagaistmele.Autojuht pabistas,kas jõuab mu ikka maha panna enne,kui...Jõudis,riided ära,paberid lauale,liftiga üles korrusele ja isegi mees jõudis kohale selleks ajaks,kui vaja käed alla panna.Kell 4.15 sain kaissu poja,kes kaalus siis 4500gr ja 52 cm pikk.Tema käsivarrel ilutses samasugune märk,mida nägin trepil enne sünnitama minekut..Märk on siiani.
Hommikul toodi ka tütred venda uudistama,selline äratundmisrõõm ja ühtekuuluvus,mida tundsin-nägin sel 5.detsembri hommikul,oli hämmastav.Sel hetkel teadsin,et see ongi tohutu õnn ja armastus,mida omavahel jagasime.
Taas on olukorrad muutunud ja meie koos oleme õnnelikud.Kolmas laps tegi meie pere kuidagi täiuslikuks,lepitas ja silus.Olen väga õnnelik naine sünnitamiste koha pealt,sest need kogemused on olnud suhteliselt valutud,lihtsad ja ilusad.Soovin ilusaid kogemusi teistelegi!
| Mia 17. september 2007, kl 14.46 |
| misasja 18. september 2007, kl 22.43 |
| ................ 19. september 2007, kl 09.53 |
| ................ 19. september 2007, kl 09.56 |
| Mees 20. september 2007, kl 15.16 |
| to ema kolmele 21. september 2007, kl 13.52 |
| ........... 23. september 2007, kl 21.21 |
Tähtis pole mitte see,et isa käis ära ja tuli tagasi,vaid et me ülejäänud suudame end tunda PERENA ka temata.Jah,ta tagasi.Küllap on hea oma hinge meie lähedal soojendada.Eks annab temagi oma osa meie-olemisse.:)Ja veel:inimeste omavaheline side kestab üle elu,aja ja surma.Oleme kõik teelised-
Puhas,isetu armastus saab valitseda ema ja lapse vahel,emana olen tõesti õnnelik.Naisena...ehk üksildane ja haavatud.
Teemade haldaja võiks oma näpuka parandada ja minu eelmised lood ise uuesti üles panna,nö kordustrükk ei tul mul sama välja vist.
Puhas,isetu armastus saab valitseda ema ja lapse vahel,emana olen tõesti õnnelik.Naisena...ehk üksildane ja haavatud.
Teemade haldaja võiks oma näpuka parandada ja minu eelmised lood ise uuesti üles panna,nö kordustrükk ei tul mul sama välja vist.
| M 23. september 2007, kl 22.22 |
| kats 38a 18. oktoober 2007, kl 16.27 |
minul tekitas see teie lugu külmavärinaid:) mõnus .Kunagi mu oma ema rääkis kah sellisest koputamisest aga siis polnud tegu sünniga vaid surmaga.. Aga need käivad ikka üheskoos. Endal on ka 3 last ja pea saan vanaemaks juba. Ootan meie perre uut beebit suure õhinaga:) Oma lapsed suured ja kõik see meeles nagu oleks alles olnud. Sünnitused olid kergemate killast,ei õmblusi ega rebendeid. Teistele siis ,et karta pole vaja see on loomulik nähtus. see teeb õnnelikuks,täisväärtuslikus. Õnne kõigile emadele.
Lisa postitus