Nüüdseks on esimene laps kooliteed alustanud kuid 7 aastat tagasi kui sünnitama läksin lootsin ka et kõik hästi läheks..
ühel kaunil sügishommikul kella 3 aeg lõunal puhkesid looteveed ja muidugi ma arvasin et nüüd ta tulebki.. kus sa sellega... Järgmise päeva hommikuks polnud veel valusigi hakanud kuid veed tulid ju ära.. siis anti 4 pakki pulbrit- mehele naersin et hakkan narkotsi võtma, siis sain 8 süsti (mis oli valusad) ning kella 11 aeg kui ikka veel midagi toimunud ei olnud pandi kanüül. siis lõpuks kella 1 aeg hakkasid lõpuks valud pihta. Muidu´gi probleem oli lõpuks selles, et emakakael ei vanaenud ja seda avati käega ja lõigati veel skalpelliga natuke kuna laps oli suur minu jaoks. Kuid lõpuks tuli väige ilmakodanik siia maailma.
Teise lapsega nii jhästi ei läind.... Tähtaeg oli paigas ja pidin minema keisrisse... Arst ikka rääkis et sünnitame ikka ise et oled tubli ja tugev Eesti naine.. mina muidugi nõus loomulikult sünnitan ise. laupäeval algasid kerged valud tuli.. läks.. ja nii iga 40 min järgi. Ämm käis ka veel kella 6 aeg õhtul vaatamas ja ei olnud midagi kella poole 7 aeg hakkasid regulaarsed valud ja viimane vääga tugev. Läksin ämmaemanda juurde et ta vaataks mis siis toimund on. jah 5 cm juba avanend. kuna looteveed polnud avanend tehti veekott katki. Ja siis pauk!!!!!!!!!!! Laps keeras ennast ja oli näguseisuses. Anti aega otsustamiseks ka s keiser või riskite. Valisin ikka keisri siis on meil mõlemal lootust..... Kiiresti kateeter sisse ja opi blokki, seal tehti seljasüst ja hakati lõikama, noaots sees ja lõikama-------- kuid ma tundsin tuimestus polnud mõjuma hakanud. ma siis ütlesin et tunnen- seejärel sain sõimata miks ma enda peale mõtlen , mõelge lapsele!!!???? Kähku sain üldnarkoosi ka peale. rohkem ei mäleta midagi. kui tõusin panin käed kõhule ja küsisin kus laps on- siis tuli meelde!!! tibu juba sündind ju. tõstes mind laualt kanderaamile ei tundnud ma oma jalgu siis oli allae tuimestus mõjuma hakanud. Siis sain veel sõimata.. Teie mees vist hellitab teid väga ja kannab kätel!!!! Sest ma ei lasknud ennast lõigata tuimestuseta!!!!!!!!!!!! Tere hommikust!!!!
Palatisse jõudes nägin tütrekest esimest korda ta oli niiiiiiiiiii armas.
Igatahes viimane kogemus võttis igasuguse lapse saamis soovi ära. Ma langesin sellisesse depressiooni sellest et aasta peale lapse sündi kui ma rääkisin siis nutsin. Nüüd on enamvähem juba kuigi jah pea 3 aastat on juba sellest kõigest...

Tunnen kaasa..samas hea meel, et laps käes kõik ok. Pigem pean ütlema, et tean mida sa tunned. Mul pea sarnane lugu, aint vaakumiga sündis. Kuida veel osad inimesed saavad öelda, et mis see siis on..oki, on naisi kes käivad pool tundi sünnitamas..Meil läks nii mis ikka.
Edu teile edaspidiseks!