just nii arst mulle teatas. saatuse tahtel oli mul emakaväline rasedus ja poole aasta pärast sinna otsa iseeneslik abort kolmandal kuul seljataga. ometigi...läksin juba aasta möödudes end arvele võtma. rasedus möödus kenasti ja arsti tähtajast nädal möödas, kuid mina kõndisin ikka ringi pallina.tuttavate uurimise peale kohmasin vaid ,et olen krooniline rase. jalad läksid paiste ja mind pandi haiglasse ning kohe esimesel ööl haiglas ärkasin imeliku tundega. ei saanud veel õietigi voodist püsti kui minust voolas terve ämbritäis vett välja-voodi ujus,põrand samuti ja mina ei julgenud end liigutadagi...kohe saabus ka kohutav valu.kell oli üks öösel.
hommikul viidi mind sünnituspalatisse,valud olid kohutavad,peaaegu ilma vaheaegadeta,kuid emakas ei avanenud piisavalt ja mulle pandi kiirendus-tilguti ning kamandati selili voodisse. mees saabus ka kohale(ei tea mida oleks ilma temata teinud?) ja valuhoo haripunktis mudisin tema kätt ning lõpuks et mitte karjuda hammustasin(mehel oli pärast nädal otsa käsi siniplekiline). oksendasin sappi ja kell muudkui läks kuid ikka veel ei olnud emakas avanenud..kell kuus õhtul kadusid järsku valuhood,mind aidati püsti ja soovitati kõndida. nii seal siis olin jalad tudisemas all ja kõht vajunud imelikult juba põlvini..kuulati lapse südamerütme ja siis läks järsku kiireks..mina kanderaamile ja vurinal opituppa-öeldi et kiire keiser..enne üldnarkoosi mõju algasid mul opilaual pressid,mida ei saanud kontrollida....ärkasin kellegi patsutamistest põsele ja mulle öeldi et on poeg...tahtsin hirmsasti magada vaid.
see kõik juhtus pea 15-aastat tagasi ja tagantjärele tean, et poiss sündis suure muhuga peas ning oli minutite küsimus tema ellujäämises.õnneks läks kõik hästi,poiss suur ja tugev terve noorhärra. sünnitusmajast lahkudes ütlesin arstile, et ma ei tule enam iialgi sinna tagasi-arst vaid naeris ja ütles,et seda räägivad enamus sünnitanutest ja ometigi....
nii ka mina olin juba paari aasta pärast sealsamas tagasi...kuid see on juba uus lugu!

ma ei suuda neid lugusid lugeda, jälle nutan!! Edu teile!

Tore, et kõik hästi lõppes! Seda ütlevad/mõtlevad vist tõesti enamik naisi, et nad tagasi ei lähe sinna. Isegi mina mõtlesin nii, kuigi mul oli ikka väga kerge sünnitus, aga just see peaaegu vahedeta valu ning täielik uni sundisid nii mõtlema tookord.