Esimese lapse sünnitasin 22.aastaselt Tallinna Keskhaiglas 1982. aastal. Ma ei tea, kas sel ajal neid esilekutsumisi üldse tehti, aga minul läks aeg üle 2 nädalat ja ei pannud see kedagi imestama. Sünnitusvalud hakkasid juba hommikul, kuid kui kiirabi kuulis, et esimene laps, siis öeldi, et aega küll ja jäeti mind mu valudega omapead. Kolm tundi hiljem ei suutnud enam kannatada ja kutsusin kiirabi välja. Olin vist nii hädise häälega, et seekord võeti mind kuulda ja kiirabi saabus tunni aja pärast. Kuna elasime 15 km Tallinnast väljas, siis isegi ruttu. Noh, logistasime siis haigla poole. Palju aastaid on möödas, aga see sõit on veel siiani silme ees. Roheline masin, mis värises ja põrus ja mille kiiruseks oli vist 40 km tunnis...ühesõnaga, kole sõit. Haiglas topiti mind siis eelsünnituspalatisse. Üks naine, kes seal enne oli, viidi faktiliselt kohe peale minu tulekut sünnitama. Jäin ihuüksi. Valud olid tugevad, kuid arst ütles, et aega veel küll, emakakael pole piisavalt avanenud. Ja nii ma seal siis konutasin. Tõusin jalutama, et kergem oleks ja sain sõimata, proovisin istuda ja sain sõimata. Lõpuks ei julgenudki muud teha kui selili voodis lamada ja patja näole suruda, et keegi oigamist ei kuuleks. Mine tea, saan ehk jälle sõimata...Ja siis juhtus midagi sellist, et mul ei jäänud enam aega oma valudele mõelda. Palatisse toodi üks vene naine. Kohe, kui ta palatisse sai, hakkas ta karjuma, et temal laps tuleb. Arsti, kes väitis, et veel on aega, saatis ta otsemat teed p.sse. Siis kukkus ta mööda palatit ringi jooksma, hüppas voodilt voodile, ronis aknalauale, ise karjudes ja ähvardades. Ähvardas ta loomulikult maha lüüa ma meest, kes ta selisesse olukorda oli pannud ja siis karjus appi jumalat ja matuškat. Aga mina kui esmasünnitaja olin hiirvaikselt oma voodis ja vahtisin, suu ammuli, seda tsirkust. Naise karjumisest sain aru, et tal juba neljas sünnitus. Ja siis viidi ta minema, jäin jälle üksi ja siis tundsin, et nüüd on miskit juba tulemas. Arst tuli ja ütleski, et aeg on käes ja imestas, et ma nii vaikselt olen, et kas mul valusid polegi. Mis ma ütlema pidin, et suures hirmus unustasin ära valu tundmise. Poeg sündis kell 11 õhtul, nabanöör ümber kaela ja kui ta karjuma ei hakanud, oli küll jube tunne. Õnneks siiski hakkas ja kõik sai korda. Sünnitusvaludest pole mul suurt midagi meeles, õmblemisvaludest aga küll, sest need tundusid hullemad kui sünnitus.
Tahtsin teist last, kuid kahjuks anti mulle selleks võimalus alles 20 aastat hiljem. Miks, ei teagi, sest nii mehe kui ka minu tervis oli korras, kaitsevahendeid ei kasutanud, aga rasedaks ei jäänud. Olin olukorraga juba leppinud, kui 41 eluaastal saigi asi teoks- jäin rasedaks. Kuigi tervis oli korras ja muid takistavaid asjaolusid sünnitamiseks ka ei olnud, tekkis väike hirm- vanust ju juba päris palju ja kui esimene sünnitus noore inimesena oli suht raske ja jube, mis siis veel nüüd ees ootab. Aga laps jäi. Muidugi loeti mulle arsti juures ette kõik ohud ja riskid ja pandi vanuse pärast ka riskigruppi, kuid otsustasin siiski, et kui ta otsustas tulla nüüd, siis las tuleb. Rasedus kulges normaalselt, kuigi lõpuni välja oli härra mul kõhus vales asendis(pea üleval) ja vahel ka põigiti, keeras ta ennast enne sünnitust õigesse asendisse. Valud hakkasid 01.30 öösel ja kiirabi tuli mõne minutiga. Vastuvõtuõeks osutus üks mu kunagisi naabrinaisi, veeretasime juttu ja tunnike kadus märkamatult. Siis andis poiss endast tugevamalt märku ja mind sõidutati sünnituspalatisse. Mängis vaikne muusika, valgus oli hämar ja keegi ei keelanud-käskinud, kuidas istuda või astuda. Ämmaemand käis kontrollimas ja ütles, et kui valud liiga suureks lähevad, võivad nad süsti teha. Aga ei läinudki nii tugevaks, et oleks seda süsti vaja olnud. Kell 05.30 poiss sündis. Õmblusi teha polnud vaja, kõik laabus suurepäraselt.
Kirjutasin sellest kõigest seepärast, et julgustada naisi, kes kardavad, et vanus võib raseduse ja sünnituse raskeks teha. Kui tervis on korras, siis usun küll, et karta pole vaja. Ja rõõmu sellest väikesest jõmpsikast on ikka meeletult palju, eriti veel ehk sellepärast, et suurem juba kodust väljas. Tänu aga sellele nooremale peame ka meie mehega endid noortena tundma ja temaga sammu pidama. Edu teile kõigile ja kuigi sünnitus võib olla valus ja kannatusterohke, korvab lõpptulemus kõik need vaevad. Olge õnnelikud, emmed ja issid!

Nii armas lugu:)
Mul ema sünnitas ka 40 aastaselt. Poiss juba 8ne ja sul on õigus.. laps hoiab vanemaid ikka päris tegevuses:D

Tore lugu jah. mina ka 41 ja kolmanda ootel. Viimasest sünnitusest saab tema sündides 19 aastat, nii et kah ootan põnevusega neid "küünlaid ja mahedaid muusikanoote" haiglas :)

"Küünlaid" ei olnud, oli mõnus hämar valgus, ei jäänud sellist külma haigla tunnet. Aga edu sulle ja olen kindel, et ka sinul läheb kõik hästi ja varsti üks rõõmurull ilmas juures. Ole tubli ja õnne teile!

Minu ema ja vanaema olid ühel ajal rasedad .
Ema oli 18 ja vanaema 42.
Nüüd on nii et mu venna ja onu on ühevanused 19 aastased noormehed :D

Mina jälle ootasin ämmaga korraga titat.Lastel vahet 3kuud ja tema sünnitas enne.

Selle loo algus meenutab mu esimest ja paraku ka viimast sünnitust,mis jäi aastasse 1978.Teist ei tulnud,sest see lihtsalt keelati ära... (põhjenduseks tõid arstid esimese üliraske sünnituse). Praegustest meeldivatest sünnitusoludest kuulsin tütre suust ja see on nii meeldiv. Vanus pole küll mingi põhjus lapsest loobumiseks! Naised,olge julged ja sünnitage vapralt! Kui tervis korras,pole muretsemiseks põhjust.

Minul on ka lastel suur vanusevahe. Esimese poja sünnitasin 19 aastasena, vastselt abiellununa. Nüüd on sellest möödas juba 24 aastat, sünnitusest jäi üsna hea mulje ja vaatamata poisi vägevale kaalule- 4700gr läks kõik kergemalt kui olin oodanud. Teine sünnitus toimus 6 aastat hiljem ja oli üsna pikk ning valulik. Arvasime mehega kaua aega, et meie misioon ja panus Eesti iibele on antud nii poja kui tütre näol, aga kui üks tegelane endast vaatamata kõigele 2004 aasta kevadel märku andis ei mõelnud ma kordagi, et olen liiga vana sünnitama (olin 41). Nüüd on meie noorim poeg juba peaaegu kolmene ja vaatamata sellele, et mu vanimat poega tihti tema isaks peetakse, ei lase ma ennast sellest häirida. :)