Minu esimene laps sündis 1991 aastal,siis ei lubatud voodist väljagi tulla.Oigasin oma ette ja lootsin,et kõik läheb libedasti.Õnneks tuli kõrval voodisse üks esmasünnitaja veel,siis läks aeg nagu kiiremini.Arutasime isekeski,et millal need õiged sünnitus valud tulevad,jne.Veed tulid mul juba hommikul kella 4 aeg ära,aga laua peale ei kutsutud.Siis tõi ämmakas mulle mingi suure tablet,käskis keele alla panna ning kui otsa saab,siis lauale.Aga meil kahekesi aega kui palju,nii et mul läks meelest lauale minek.Järsku tundsin,et hakkab väga kiire.Nii kui lauale sain,paar pressi ja poeg oli käes.Valusid kui selliseid ei olnudki.Teine esmasünnitaja aeti ka kohe lauale,sest sellele oli mingi aeg süst tehtud.Aga tal oli väga raske sünnitus....Kuid siis läks haiglas elekter ära ja vaja teist sünnitajat õmmelda,nii kutsuti sünnitus-ja güne.osakonnast vaba personal appi,kõigile pisteti küünal näppu ja nii nad siis seisid ümber tutti,kui arst peent õmblustööd tegi.Mind unustati laua peale lesima.Hiljem kui koos palatis olime,naersime seda haigla äpardust. Teine laps sündis 1993a.Jõudsin haiglasse öösel kella poole kahe paiku.Vastu võttis mind väga tohe ämmakas(oli vist alles magama saanud).Nähvas,et ma nii vara haiglasse tulin,valude vahe oli 3-4 min.Kuna esimene sünnitus oli võrdlemisi kiiresti läinud ja praktiliselt ilma suuremate valudeta ei julgend ma kodus kaua kükitada.Mees oli ka eestimaa teises otsas komandeeringus.Vanem poeg oli ammu vanaema juurde viidud,et äkki...ämmakas õelutses iga väiksema asja pärast mu kallal,lõpuks tegi ühe kiirendava süsti,ei vaadanud ta mul avatust,ega pärinud õieti midagi.Möödus umbes pool tundi,aga mina toetasin ikka sünnitus lauda ja valud käisid ikka 3-4 min. vahedega,siis tegi veel ühe kiirenduse ja taas möödus pool tundi.Sünnitusest kippu ega kõppu.Lõpuks käskis ta mul jalutada mööda sünnitus tuba,ning kui sünnitegevus peale hakkab,siis teda hüüda.Ise läks ta eelsünnitusse magama.Mina jalutan ja jalutan,möödus veel oma pool tunnikest,kui tundsin,et pean kükitama,põlved läksid lihtsalt nõrgaks.Nii ma siis kükitasin keset sünnitus tuba ja arutasin endamisi,et kuidas ma karjun teda(eelsünnituse palat oli üle koridori),ajan teised emad üles.Aga õnneks tuli güne.osakonnast üks tuttav sanitar.Rääkisin talle oma mure ära,et lapse pea on juba tunda ja et ma hakkan kohe-kohe sünnitama ning et ämmakas magab eelsünnituses.Sanitar kutsus günes valves olevad arstid ja ämmakad kohale,need aitasid mu lauale.Kohe kui valvearst tahtis avatust uurida,käis kehast läbi üks ainus valu jutt,pressida ei jõudnudki(õnn,et arst seisis jalgevahel),laps sündis sellise hooga,et purtsatas arstile peaga kõhtu.Olin lõhki,mis hirmus.Tund aega lapiti,õmblus õmbluses kinni,ei saanud istuda ega astuda.Tütre kisa peale ärkas ka magav ämmakas üles.Sel oli ehmatus nii suur,et kukkus kohe vabandama ja keerutama.Siis uuriti veel,et mitu kiirendust ma sain,ütlesin et kaks,ämmakas vaidleb vastu,et ühe.Tõmbasin siis kintsu paljaks ja näitasin kahte värsket torke kohta.Pärast tuli välja,et tütre võttis vastu sünnituse-ja güne.osakonna juhataja.Ja ämmakas oli kerge vine all...... Kolmas laps sündis aasta tagasi .....Suhtumine oli väga armas.Mees oli minuga kaasas ja nagu ikka minu valud käisid 3-4min.vahedega.Jalutasime siis mööda hommikust sünnitusmaja ringi,ämmakas pakkus mulle sooja kosutavat mahla ja mehele kohvi,et natukene läheb aega.Mina jõin oma mahla sündide stendi ees rahulikult ära ja naersime veel koos ämmakaga,et poiste plaani tuleb tõstma hakkata,kui käis üks ainus valujutt läbi ning hüüdsin sosinal ämmakale ja mehele,et ma hakkan kohe plaani täitma.Ämmakas pani mulle beebimonitori peale ja läks vast 10minutit,kui mehe kätele anti poja.........Olen lugenud teie kirjutisi ja mõelnud,miks peab sünd mõne jaoks nii piinarikas olema.Mul olid valud,aga talutavad ja siis paar pressi ja laps käes.

Oijah, kuidas mõnel kyll veab!
Palju õnne:)

sul läks tõesti kiiresti. oleks endalgi nii mis nii viga sünnitada. tegelt see sünnitusvalu on magus valu..läheb üpris kiirelt meelest..
palju õnne teile:)

Kuigi mulle öeldi ikka,et olen laia puusaga ja seetõttu sünnitused kergemate killast.Ei tea....emalaeva küll ei meenuta.Aga siinseid kirjutisi lugedes on mul teist,noored emad,tõesti kahju.Tahaks oma abi pakkuda,kui oskaks.....Olgu sünnitus kerge või raske,tulemus on üks-elu suurim ime,pisikene poja või tütreke.Edu ja päikest teile ja pidage vastu....

Olin 17 kui sünnitasin esimese lapse.Pikalt ei viitsi kirjutada ja see oli ka juba 18 aastat tagasi.Kui arvele läksin võtma ütles ämmaemand,et mul ka puusad nii kitsad ja ilma keisrita ma ei sünnita.Valud olid väga pikalt ja olin hulluks minemas,aga lõpuks sünnitasin ise ja poeg kaalus 4,200.Tehti ka üksikud õmblused millest pole ka teiste laste ajal pääsu olnud.Tol momendil mõtlesin,et ma ei sünnita enam ühtegi last.5aastat hiljem läksin jälle ja siis tekkis 10ne aastane vahe.