Sünnitamine peaks olema kõige loomulikum asi ja sellega peaks ka iga naine hakkama saama. Aga mina vist ei saaks...
Olen 20 aastane, mõned sõbrannad on juba emmed. Mõtlen, et praegu minu jaoks veel veidi vara..kool pooleli jne. Aga kunagi tahaksin ikka last saada..samas kardan seda aega.
Kardan meeletult ja lausa paaniliselt valu ja verd. Võin paljalt vereproovi võtmisest minestada. Ja siis kõik need jubedad jutud sünnitusest ja õmblustest pärast. Mul jooksevad külmavärinad mööda selga...

Ehk kirjutaks keegi, kes samamoodi arg on olnud.. ja kuidas tema sünnitamisega hakkama sai.

Mina olen hetkel rase ja sünnituse tähtaeg on nüüd ka juba üle.
Ausalt öeldes, kui Sa oled juba mitu kuud ringi tuianud suure kõhuga, joosta ei saa, vabalt kükitada ei saa, kogu aeg muretsed kõhus oleva lapse pärast jne., siis lõpuks ootad sünnitust pikisilmi, tulgu see, milline tuleb. Minu jaoks oleks praegu superhea uudis, kui sünnitus ise pihta hakkaks ja ei peaks esile kutsumisele minema vms. Varem kartsin ka mõnevõrra sünnitust, nagu ikka:)

Mina ka kartsin hirmsasti sünnitust.Nüüd poja juba 6 kuune.Kui juba sünnituseks läheb siis pole enam aega karta,lihtsalt sünnitad.

Ja tõesti,on kõik saanud sünnitusega hakkama,saad ka sina.Esimese sünnitusega kartsin ise ka,teise ja kolmanda ajal juba teadsin,mida oodata.Sünnitus on tõesti normaalne asi ja looduse poolt juba nii seatud,et naisel on võimalik sellega hakkama saada.Ja ei ole mõtet pingsalt mõelda neile vähestele eranditele,mida tuleb ette absoluutselt igas valdkonnas.

soe soovitus, ära loe mingeid "õudsaid sünnituslugusid" või õigemini ära loe üldse mingeid lugusid. Inimesed kipuvad nendes liialdama.
Oluline on et sa endale sünnituse põhimõtted selgeks teeksid, et mis juhtub ja miks ja et sa ise hästi rahulik oleksid. Kõik muu juhtub iseenesest.
Mina kartsin ka jubedalt, eriti kuna üks "sõbranna" kes pool aastat varem emaks sai, väitis, et "ära usu, mida sulle selle kohta räägitakse, et sünnitus on lihtne, see on tegelikult kõige raskem asi üldse". Ja siis väitis mu oma ema (!) et minususgusel kitsaste puusadega naisel on sünnitus kindlasti hirmraske. Tegelikult läks kõik väga lihtsalt ja kergelt. Sa pead endale selgeks tegema kõigepealt, et sünnitad sina ja ainult sina (mitte arst, mitte ämmaemand, ega tugiisik).

Abi on kindlasti perekooli loengutest (omast kogemusest soovitan Meelike Reimeri loenguid Pelgus) ja minule andis palju juurde ka Ülle Liivamäe raamatu "Loomulik sünnitus" lugemine.

Ära karda, hirm ongi see, mis asjad hulluks teeb. Kui hirmust vabaned, on kõik OK

Ilusat tulevast sünnituskogemust.

rahustasid minu ka maha. ütlesid just seda, mida kuulda tahtsin. endal ka plaanis last saada mõne aasta pärast ja loen igast infi - aga see oli praegu eriti õige ja rahustav.

nagunii on raske, nagunii on valus. sünnitad siiski SINA ja omandad sünnikogemused ISE. enne tita kätte ja siis kogemusi vahetama :)


jõudu!

:)

ma kah veidi teemast mööda, aga hakkasin mõtlema, et kas kellelgi on jäänud sellepärast lapsed saamata, et kartis verd ja õmblusi? ja mis tunne siis on vanaks saada?

Ma minestasin alati vereproovi näpust võtmisegi peale ja kartsin meeletult süsti. Ja kui olin sünnitusmaja ukse taga, tundsin paanilist soovi minema joosta, et "ehk läheb üle" ;)

Aga kui ma juba sees olin ja kittel seljas mööda koridori jalutasin, siis tuli selline jumala rahu peale, et... ja sul on siis hoopis teised mõtted peas, ei tule pähegi midagi karta. Ega sa seal mingit verd eriti ei näegi (seda akrobaatilist trikki ma tahaks näha, kui suure kõhuga naine sünnitustoolis oma jalgevahet põrnitseb!!!). Lapski pühitakse puhtaks enne kõhule panemist.

Ei mingit lendavat verd ja soolikaid, pisike soe olevus ainult, kes sulle kaissu poeb.

oi ma arvan et hullemat minus ei ole olnudki...ma kardav verd ma kardan süste ma kardan arste ma kardan haiglaid...jne....jne...ja võin samuti minestada lihtsalt haiglas oleku peale..kaks korda on pilt mustaks läinud kui olen kedagi vaatama lännu...aga sain hakkama kõige kohutavamal moel ...laps peaaegu 4 kuune...ja võin öelda et arstid kiitsid mind maa ja taevani kuigi ise naersid et sa oled ikka nii haigla võõras inimene et ...sõidutasid mind nimelt voodiga mööda haigalat..tglt asi on ikka suht jube nii kui haiglasse sain..ma läksin nagu pariisisuvitaja..roosa kott üleõla ja nii siis ma läksi nkaks nädalat üle kantud..sünnitust esile kutsuma...vot see oli piin..tabalad alla ja ei midagi peale suurte valude...üks ööpäev istusin üleval ja kui teine päev läks käiku siis lubasin endaga teha mida iganbes et juba laps kätte saada ja koju...valuvaigistavad süstid olid köömes...kuigi ma kardan süste meeletult...lõpuks kui olin juba kõikke näinud ja teinud ja naerugaasist pilves..ja valudest ogar ja seljasüstigi ära kannatanud..öeldi et tuleb keiser...vot siis tahtsin nutta...ja lõpude lõpuka sattusin ka intensiivi..ja ka vereülekanne ja sadatuhat vereproovi mis oli kõige jubedam mu elus..aga näe ma elan ja kõik on okei...kuid kui juba haigalas oled ja valusid tunned siis ei karda sa midagi ütled vaid tehke mis vaja ja nii ta läehbki...vartsi on tita käes ja emme nnii õnnelik et...küll sa näed..