olen 37+..ja ma kardan tõesti seda päeva millal pean minema sünnitama,ma pole kindlasti ainuke aga kas on imelik et ma pole mitte üheski sünnitustunnis käinud,ainult arsti juures regulaarselt ja ema ja sõprade käest nõu saanud selle asja kohta,olen suht harimatu ja ei oska midagi oodata sellest.mõned räägivad et ongi parem siis ei hirmuta nad mind ära,et äkki mul ei lähe just kõige hullemine..

..ära muretse see pole hea, keegi pole jäänud rasedakas ja kõik oleme saanud sünnitatud. Mina ka kartsin ja põdesin ja ei osanud kõik ekohe, aga selleks on ämmaemandad kes juhendavad ja pole see nii raske kui tundub:)

Mina ei käinud ka üheski sünnitustunnis. Käisin ainult regulaarselt arsti juures kontrollis ja kõik. Ma jalutasin palju ja lugesin vastavat kirjandust. Aga nüüd olen kolme aastase tütre ema. Sünnitus oli kiire ja hullu polnud midagi. Ei tundnudki puudust nendest tunndidest. Nii et pole hullu midagi sain mina hakkama saad ka sina:) Kõike head sulle:)

Meie käisime ainult ämmaemanda-ringil, kus räägiti, mis sünnitusmajas toimub, et kust uksest sisse tullakse ja kus sussid jalga saab jne. Muidu tegutsesin ise - võimlesin kodus ise, lugesin kirjandust. KNR-i lülitasin välja (keegi-naine-rääkis, teate küll, see kiireim infokanal).

Ja kõik oli väga OK. Peaasi on ise olla rahulik, usaldada personali, aga usaldada ka iseennast - kui sinu sügav sisetunne ütleb, et nüüd sina tahad teha rongi häält, siis pead sina seda saama ja ämmaemand võib päris kuss olla. Olin Pelgulinna haiglas ja seal olid kõik väga toredad, sõbralikud ja kõik läks nii loomulikult ja libedalt, et poleks osanud arvatagi. Ise pead olema rahulik. Ja ootama esimest kohtumist - see on nii põnev! Hoopis teistmoodi kui ette kujutasid, ausõna!

Mul 36+ hetkel ja pole peale tugiigiku loengu ka kuskil käinud. Aga ma ei oska küll veel midagi karta. Just selle pärast, et seni on ju kõik sellega ikkagi hakkama saanud ja kõik ütlevad, et ükskõik kui suured valud on väärt seda last, kelle pärast oma rinnale saad.
Samuti olen selgeks saanud, et mida rohkem sa kardad ja oled pinges, seda raskem ja pikem sünnitus on tegelikult. Pead olema rahulik ja püüdma iga hinna eest lõdvestuda. See on muidugi teooria, võibolla pärast räägin juba teist juttu :-). Küll kõik hästi läheb! Pole veel ükski titt kõhtu jäänud!!

kui esimest korda synnitama läksin olin 17 ja teadsin synnitusest sama palju kui kits kinokuulutuses.mida rohkem aeg edasi sai seda rohkem hakkasin sisemiseslt pabistama kuid ainukeseks abiks oli raamat "rasedus.synnitus.vastsyndinu".kohe kui möni kysimus tekkis,haarasin raamatu ja lugesin.Sellel päeval kui aeg käes leidsin endas mingi sisemise rahu,kordasin endale et köik läheb hästi ja nagu öeldakse mötlesin häid mötteid.haigla jöudes tuhud käisid,olin rahulik ja lasin end lihtsalt lödvaks.Synnitus kestis 4,5 tundi ja sain omale imetoreda poja kes kaalus ligi 4 kilo.Siit soovitus kui tunnnete et närv tuleb sisse proovige vötta rahulikult ja tunnetage oma keha.Praegu olen 6.kuud rase ja ei mötle sellelemis on hirm.tahan et vaid laps oleks terve..