Sünnilood
sõbrapäevapoisi lugu
| killu 18. oktoober 2007, kl 22.46 |
Tähtajast oli möödas 10 päeva, kui arst oma arst uh tegi - lootevett vähe. see oli reedene päev. käskis esmaspäeval haiglasse minna igaks juhuks. läksingi, ise oma autoga - lootsin veel et vaatavad üle ja saan koju (alguses jätsin asjadki autosse kojusaamise lootuses) aga ei. pandi sisse. teisipäeva hommikul tehtu uh - vett tõesti vähe. kohe pandi geeli et äkki sünnib päeva jooksul ära. õhtul umbes 8 ajal hakkasid vaiksed valud, aga monitor ei näidanud midagi seega magasin oma palatis. enamuselt terve öö magasin, hommikul valusid enam ei olnud.
hommikul u 10 ajal tehti lootekott katki - polnud tilkagi vett. sellepeale pandi kohe tilguti ja saadeti sünnitustuppa. kell 11 olid juba valud, kamandasin mehe ka kohale. kuni kella 3ni pidin praktiliselt kogu aeg pikali olema, tuksuja oli kõhu peal et ikka lapsega kõik korras oleks. ometi olin enda jaoks enne selgeks mõelnud, et valude ajal püüan võimalikult palju püsti olla. aga ei - vahepeal lubati vaid vetsus käia, selleks käisin mitu korda kuigi ka häda ei olnud peaasi et liikuda saaks. kell 15 aitas - olin juba valmis keisriks, nii valus oli! emakakael oli avanenud vaid 3 cm! siis sain natuke naergugaasi ja olin tunnikese purjus. oksendasin ka naerugaasist.
siis tõusin püsti ja otsustasin püsti olla. järgmise tunni olin püsti, mehe peale toetudes. (tal oli pärast selg haige). arstid vahepeal käisid niisam üle ukse vaatamas, avatust ei kontrollinud. kui kella 17 paiku sain aru et valusid enam pole - vaid pressid peal siis kutsusin arsti. tema ütlema et ei ole midagi, ei hakka veel sündima et alguses avanes nii aeglaselt ega siis kahe tunniga kõik 7 cm pole avanenud - aga oli! siis ruttu aeti kõik vajalikud kohale, hakkas sündima mu pojake. enne veel muidugi kell 17 oli vahetus töötajatel. natuke pressimist ja kell 17.33 oligi poiss käes. esimese pressi punnisin valesti, siis ämmaemand õpetas kuidas peab. järgmised kaks läksid õigesti ja pea oligi juba väljas.
lõpuks korra veel ja meie sõbrapäevapoiss oligi sündinud! tegi paar korda vääks ja jäi kohe vakka. siis pandi natukeseks minu kõhule, issi lõikas nabanööri läbi ja teki sees anti laps kohe isa sülle. minule tehti kaks iluõmblust ja siis pandi laps tissi otsa. tund pärast sündi olid esimesed külalised ka kohal - nood tulid ka otse sünnitustuppa. õnneks uus vahetus mis peale tuli lubas paar päeva tagasi sündinud tita koju ja saime omaette palati - muidu olid üksikpalatid kõik täis. poole 8 aeg saime palatisse, laps oli lastetoas. kell pool 11 kui meie juba magasime toodi laps meie palatisse - tissi tahtis. ja nii jäigi ööseks meie juurde.
minule andis sünnitus nii tohutult positiivse laengu - mitte ainult vaimse aga ka füüsilise! kui isa magas juba õhtul kell 9 nagu nott siis minul oli nii palju energiat et jookse või mööda haiglat ringi. nii oli esimene nädal aega - und üldse ei olnud. juba haiglas imes laps aga nibud nii katki et jube, seetõttu esimesed kuud lubasin mitte kunagi enam sünnitada. praegu poiss 8 kuune ja nüüd võiks juba uuesti selle kõik läbi elada küll!
hommikul u 10 ajal tehti lootekott katki - polnud tilkagi vett. sellepeale pandi kohe tilguti ja saadeti sünnitustuppa. kell 11 olid juba valud, kamandasin mehe ka kohale. kuni kella 3ni pidin praktiliselt kogu aeg pikali olema, tuksuja oli kõhu peal et ikka lapsega kõik korras oleks. ometi olin enda jaoks enne selgeks mõelnud, et valude ajal püüan võimalikult palju püsti olla. aga ei - vahepeal lubati vaid vetsus käia, selleks käisin mitu korda kuigi ka häda ei olnud peaasi et liikuda saaks. kell 15 aitas - olin juba valmis keisriks, nii valus oli! emakakael oli avanenud vaid 3 cm! siis sain natuke naergugaasi ja olin tunnikese purjus. oksendasin ka naerugaasist.
siis tõusin püsti ja otsustasin püsti olla. järgmise tunni olin püsti, mehe peale toetudes. (tal oli pärast selg haige). arstid vahepeal käisid niisam üle ukse vaatamas, avatust ei kontrollinud. kui kella 17 paiku sain aru et valusid enam pole - vaid pressid peal siis kutsusin arsti. tema ütlema et ei ole midagi, ei hakka veel sündima et alguses avanes nii aeglaselt ega siis kahe tunniga kõik 7 cm pole avanenud - aga oli! siis ruttu aeti kõik vajalikud kohale, hakkas sündima mu pojake. enne veel muidugi kell 17 oli vahetus töötajatel. natuke pressimist ja kell 17.33 oligi poiss käes. esimese pressi punnisin valesti, siis ämmaemand õpetas kuidas peab. järgmised kaks läksid õigesti ja pea oligi juba väljas.
lõpuks korra veel ja meie sõbrapäevapoiss oligi sündinud! tegi paar korda vääks ja jäi kohe vakka. siis pandi natukeseks minu kõhule, issi lõikas nabanööri läbi ja teki sees anti laps kohe isa sülle. minule tehti kaks iluõmblust ja siis pandi laps tissi otsa. tund pärast sündi olid esimesed külalised ka kohal - nood tulid ka otse sünnitustuppa. õnneks uus vahetus mis peale tuli lubas paar päeva tagasi sündinud tita koju ja saime omaette palati - muidu olid üksikpalatid kõik täis. poole 8 aeg saime palatisse, laps oli lastetoas. kell pool 11 kui meie juba magasime toodi laps meie palatisse - tissi tahtis. ja nii jäigi ööseks meie juurde.
minule andis sünnitus nii tohutult positiivse laengu - mitte ainult vaimse aga ka füüsilise! kui isa magas juba õhtul kell 9 nagu nott siis minul oli nii palju energiat et jookse või mööda haiglat ringi. nii oli esimene nädal aega - und üldse ei olnud. juba haiglas imes laps aga nibud nii katki et jube, seetõttu esimesed kuud lubasin mitte kunagi enam sünnitada. praegu poiss 8 kuune ja nüüd võiks juba uuesti selle kõik läbi elada küll!
| Kristi 19. oktoober 2007, kl 14.26 |
| hm 22. oktoober 2007, kl 21.13 |
| kati 13. november 2007, kl 20.52 |
Lisa postitus