“Nagu omas kodus” sünnitus

Minu lapseootel olemine tuli üllatusena. Olin oma esimest last toitnud rinnaga 2,5 aastat, ilma et oleksid alanud mu "päevad", või kuidas seda viisakalt nimetada. Ka pärast seda, kui rinnaga toitmise lõpetasin, läksid kuud, aga ei tulnud päevi. Vahel iiveldas sees... Ja kui rinnad kuidagi kokku ei vajunud - mida nad kuuldavasti oleks pidanud tegema pärast imetamise lõpetamist - siis tõi igaks juhuks ostetud rasedustest tõe. Ja ultraheli näitas, et olen enda teadmata juba kolmandasse kuusse jõudnud. Teine väike ime oli see, et määratud sünnikuupäev oli väga lähedal mu enda sünnipäevale! Ja kolmas väike ime veel – ka mu õde, kes juba mõnda aega ametlikult rase oli, pidi sünnitama samal ajal!
Elasime rasedusest teada saamise hetkel USAs, aga otsus oli mul kindel: vähemalt sünnitamise ajaks tahan kolida tagasi Eestisse. Liiga palju keemiat ja vahelesegamist olin ma näinud sealses arstinduses.
Aga ka Eestis jätkus mu võõrdumine tavameditsiinist, nii ehk võiks seda nimetada. Raske oli leida tegelikku õigustust sellele, kui mind kiirkorras mõõdeti-kaaluti, aga kellelgi polnud aega mult küsida: mis tunne sul on? Mida sa oma sünnituselt ootad? Millisena mäletad esimest sünnitust ja kas tahad sedalaadi kogemust korrata või vältida?
Just sel ajal kostis mitmelt poolt jutte sellest, et Tartu Toomemäe sünnitusmaja on rahvast liiga tulvil. Beebibuum. Mõtlesin sellele õhtuti vannis ja tasapisi harjusin selle teadmisega: see siin on minu kõige parem koht. Oma vann. Kodussünnitus. Emotsionaalselt olin valmis. Ratsionaalselt? Enamik, kellele kodussünnituse plaani mainisin (alates vanaemast, kes ise ju omal ajal omas kodus sündis) kippusid aga hurjutama: „Ei! Aga mis siis, kui...”
Ja ma teadsin, et ei ole seda „kuid”. Jah, meie esimesel lapse sünnitust võib nimetada ehk riskisünnituseks. Vesi nirises imenatuke ning haiglas otsustati protsessi kiirendada, pandi peale tilk ja kui valud ikka ei alanud, siis veel rohkem... Valud algasid, aga emakas ei avanenud. Lõppes see kõik ööpäev hiljem epiduraaliga ja õnneks ikkagi loomuliku väljutusega, kuigi keisrilõige oli väga lähedal. Arstid ilmselt noomiksid mind, kui ütlen: keisrilõige jäi tookord ära tänu mu mehele, kes keelu kiuste tõi mulle kolm lihapirukat, uskudes mu sisetunnet: kui ma veidi süüa saan, siis avaneb emakakael lõpuni ja operatsioon jääb ära. Läkski nii! Ning samamoodi ütles sisetunne nüüd: tehnitsitslikest lahendustest tuleb hoiduda ning kõik läheb hästi.
Leidsin ämmaemanda, kes oli nõus kodus abistama. „Aga kui mulle see päev ei sobi,mil su tita tulla otsustab, siis ma appi tulla ei saa ega oska ka enda asemel sel kuul kedagi koju appi soovitada,” hoiatas ta, märkides haigla tihedat graafikut ja suvepuhkuste aega.
Ja saabus mu sünnipäevahommik. Nagu raseduse ajal sagedasti, läks mul ka seekord veel pooleldi öösel uni ära. Aga seekord oli midagi teistmoodi... Liigutasin end veidi, tajusin märga lina enda all, ja siis jõudis pärale: mu looteveed?! Lina oli aga õige natuke märg. Järgmise tunni istusin ma keset köögipõrandat, söandamata veel meest äratada, üritades ise mõtteid koguda. Mis siis ikkagi täna saab? Kas jääda koju? Kas ma olen ise selleks ikkagi valmis? Lõpuks jõudsin tundeni, et olen valmis küll, lasin hirmud endast lõplikult vabaks. See on tunne, mida ei saa seletada, saab vaid kogeda.
Helistasin oma ämmaemandale. „Oi, aga minul on just äsja alanud 24tunnine valve haiglas,” teatas ta. „Tulge ikka siia!”
Ja siis ma teadsin. Minu laps sünnib ikkagi sünnitusmajas, aga millegipärast oli mulle endale enne vaja seda hirmude vabaks laskmise tunnet.
Päev möödus veel valudeta, väga õrnalt vahetevahel niriseva veega. Kui esimese sünnituse ajal sekkuti, siis seekord oli mu kindel soov: keha teadku ise, millal ta sünnitama hakkab. Jõudsime abikaasaga ja tütrega ka mu sünnipäeva ära tähistada: restoranis, kinos, poes... Kui siis õhtu hakul tuhud hakkasid, siis olid need juba veerand tunni pärast 2minutiliste vaheaegadega! Ja samas polnud need tuhud üldse mitte nii valusad, kui mäletasin esimesest, esile kutsutud sünnitusest. Elevil, istusime autosse, viisime 3aastase suure õe minu õe hoida (kes oli nädal tagasi sünnitanud) ja läksime haiglasse. Ma ei puutunud seal seekord kokku mitte ühegi teise personaliesindajaga (võrrelduna: esimese sünnituse ajal käis kogu aeg sisse-välja rahvast).
„See siin on teie tuba, tundke end nagu omas kodus,” ütles ämmaemand. Panime käima muusika, tegime lahti aknad. Ja ma sain seekord tunda seda sügavat, omal kombel meditatsiooni meenutavat tunnet, kuidas hingata ja ümiseda ja väristada end valudega kaasa. Inspiratsiooni selleks sain rasedate joogast, kus olin paar korda käinud, aga see oli midagi rohkemat, see tuli mu enese sisemusest. Huvitav, kui kolmas kord veel sünnitada, kas ma puudutaks seda „midagit” veel täpsemalt?...
Sünnitus kestis kaks tundi. Sealsamas loomulikus valguses suveõhtul akna ees mati peal (vannidega toad olid paraku hõivatud)... „Kas on aeg pressima hakata?” ahmisin ma. – Küll sa aru saad, kui ta tulema hakkab!” vastas ämmaemand. – „Ei, aga mulle ju esimesel sünnitusel öeldi, kui ma pressima pean hakkama!” – „Aga siis oli sul epiduraal, sul oli alakeha tuim!”
Ja järsku ma tundsin, kuidas tõepoolest, sees keegi vingerdab ja pressib väljapoole. Mitte mina, vaid Tema.
Mu välismaalasest mees ei saanudki lõpu eel minu ja ämmaemanda eestikeelsetest kiirfraasidest aru, et alanud on väljutusfaas. Siis käis suur pahin ja alles nüüd läks lootekott katki ja avanesid veed, nagu kosk. Tunne, nagu voolaksid ise oma kehast välja, nagu sünniksid ise uuesti. Ja kõige selle sees üks pisike liigutav käkk.
„Appi, mis juhtus, ta juba sündis!” hüüatas abikaasa. Ta oli oma mõtetes valmistunud ikka selleks poolteiseks ööpäevaks, mis läks esimese lapse puhul...
„Palju õnne sünnipäevaks,” ütlesin ma endale ja sündinud Annale, kes mu kõhu peal seal matil end liigutas. Rebendeid ei olnud. Vahelesegamist ei olnud. Siis läks issi kiirelt ja tõi meie 3aastase haiglasse, kuni meie hämarduvas ruumis titaga pikutasime ja tissitamist õppisime.
Esimene öö möödus kõigil meil neljal perepalati suures voodis ja järgmisel päeval kirjutati meid haiglast välja. Ja teate, see oligi minu jaoks nagu kodussünnitus. Sama armas, soe ja loomulik.
Suur aitäh ämmaemand Aili Piirile.

nii armas jutt,võitlen tööjuures siin pisaratega,nii liigutav . Tänan

mul on ka märg...

Tõepoolest armas lugu. Usun ka kodu- ja isesünnitamisesse, kuigi endal veel kogemust ei ole. Lõpeks on ju ainult minu ema ja isa ning ma ise haiglas sündinud, kõik enne meid on saunas sündinud!

See lugu annab nii palju jõudu ja lootust.


Aitäh.

ja kaunist jõuluaega~