Tervist sünnitajad,
kas kellelgi on olnud ka kerge ja loomulik (ilma rebenditeta, sry, aga nagu metsaloomaksestel) sünnitus?
Kas keegi siinsetest kirjutajatest on ka ennast sünnituseks korralikult ette valmistanud ja kas sellest on ka abi onud?
Ma mõtlen füüsiliselt heasse vormi viinud, teinud kogu sünnitusele eelnenud üheksa kuud spetsiaalset trenni? Ja trenni loomulikult juba enne rasedaks jäämist?

Õudselt kurb on lugeda neid sünnituslugusid, mis kirjeldavad lõputut piina, kohutavaid rebendeid, sünnitusjärgset kõigepidamatust...

Minu küsimus on, kas tänapäeval üldse keegi saab ka teisiti (just tänu korralikule ja asjalikule ettevalmistusele)?

Sünnitasin 7 aastat tagasi.Polnud midagi nii jubedat,kui siin räägitakse,võib olla mul lihtsalt vedas.Õde oli kaasas aitas nii palju kui oskas.Enne sünnitust käisin ainult ämmaemanda loengul, seal näidati kuidas ja mis teha videod ka.Ma arvan,et inimesed ise kardavad sünnitust liiga palju ja eks jutud ka hirmutavad natuke.Kõige tähtsam on olla rahulik ja kuulata mida arstid räägivad,eks nad aitamiseks ikka on seal.

loe nats allpoolt teemat "kerge sünnitus", selleks kirjutatud saigi.raseduse ajal eritrenni ei teinud, aga ma olen kogu aeg sporti teinud, keha tugev ja lõdvestuda ning keskenduda oskan ka.

Küsin peamiselt seetõttu, et siinsetest kirjutistest jääb mulje, et naised ei valmista ennast eriti ette. Umbes, et loevad midagi natuke ja jalutavad natuke. Seda on kummaline kuulda, sest naised lähevad ju tegelikult vastu kõige suuremale, tähtsamale sündmusele, mis nende kehaga toimuda saab.

no see on ju väga loomulik sündmus ja mis siin ikka ette valmistada

Hm, nii ja naa. Pigem kes esimest korda lähevad ei oska etteaimata, mis toimuma hakkab. Käisin ka perekoolis jne, kui haiglas juba nii hulluks läks, siis vaata ise kuidas ellu jääda. Siis ununeb kõik hingamine ja muu. teistkorda nagu juba tead, mis värk on.
Kuidas kellegil loodud on, mõni käib ju esimest korda pool tundi ja asi ants. jne.
Pakun et need raamatud ei aita siin midagi, arsti peab kuulama ja ennast usaldama.

Ma ei räägigi niipalju teooriast - raamatute lugemisest kui füüsiliselt trennist ja oma keha tunnetamisest.
Mõni põlvkond tagasi ei olnud ju sellist astiabi ja naised pidid palju paremini ise hakkama saama. Teisalt olid nad ilmselt füüsiliselt paremas vormis.
Kas kedagi on näiteks pidev kõhulihaste trenn aidanud? Või mõnede muude lihaste treenimine?

mind aitasid küll raamatud (eriti Ü. Liivamäe aktiivsünnituse oma) ja loengud. treeningutest käisin vaid rasedate joogas ja ega seegi mööda külgi maha ei jooksnud. ja hingamine tuli just valude ajal meelde, et mismoodi...

Sünnitus oli väga lihtne. Kaks imepisikest õmblust sain, aga ei midagi hullu. ma kipun arvama, et need kellel hea kogemus sünnitusest ei kipu seda väga reklaamima. Et võtavadki kui loomulikku asja.

Aitäh T,
sellele ma ei mõelnudki, et need, kes asjaga päriselt hakkama saavad, eriti ei viitsi plärada.

Minu sünnitus oli küll kerge. Ajaliselt kestis kokku 13 tundi, kuus tundi veetsin sünnitusmajas ja pressid kestsid pool tundi enne kui laps sündis. Enne sünnitust lugesin Liivamäe raamatut (see hingammise õpetus ja harjutused on seal väga super), umbes kümme korda käisin vesiaeroobikas ja koos kaasaga sai käidud tugiisiku loengus. Sünnitusmajas oli ämmaemandast abi just presside ajal, kui ta manitses mind mitte kartma:D. Ise tunnen, et sünnitus oli mõnus (kui sünnituse kohta saab nii öelda) just sellepärast, et ma suutsin keskenduda oma asjale, olin täitsa omas maailmas. Ja muidugi ei saa unustada lapse isa tähtsust sünnitusel, juba tema kohalolu andis palju julgust ja kindlust juurde. Just seetõttu, et ma sain keskenduda sünnitamisele, teadsin, et võin ennast vabaks lasta, sest tema hoolitseb mu eest. Pisut pikk ja segane sai see jutt võibolla, aga jah, minu hinnangul oli mul väga mõnus ja loomulik sünnitus.

Minu sünnitus oli küll kerge. Ajaliselt kestis kokku 13 tundi, kuus tundi veetsin sünnitusmajas ja pressid kestsid pool tundi enne kui laps sündis. Enne sünnitust lugesin Liivamäe raamatut (see hingammise õpetus ja harjutused on seal väga super), umbes kümme korda käisin vesiaeroobikas ja koos kaasaga sai käidud tugiisiku loengus. Sünnitusmajas oli ämmaemandast abi just presside ajal, kui ta manitses mind mitte kartma:D. Ise tunnen, et sünnitus oli mõnus (kui sünnituse kohta saab nii öelda) just sellepärast, et ma suutsin keskenduda oma asjale, olin täitsa omas maailmas. Ja muidugi ei saa unustada lapse isa tähtsust sünnitusel, juba tema kohalolu andis palju julgust ja kindlust juurde. Just seetõttu, et ma sain keskenduda sünnitamisele, teadsin, et võin ennast vabaks lasta, sest tema hoolitseb mu eest. Pisut pikk ja segane sai see jutt võibolla, aga jah, minu hinnangul oli mul väga mõnus ja loomulik sünnitus.

kui huvitab just keha ettevalmistus, siis peab see tehtud olema juba enne rasedust, raseduse ajal kõhulihast arendada on hilja, head lihased on küll kõvasti abiks juba lapse kandmisel, mitte ainult sünnitusel.

mina olen just kuulnud, et näiteks tippsportlastel võib sünnitus palju keerulisem olla, sest nad pingutavad oma lihastega üle. kontrollivad oma lihaseid liiga hästi ja punnitavad siis kui pole vaja. tundub küll ebaloogiline, aga nii pidi olema.
pigem valmistu mõttes ette ja küll keha saab hakkama, kui vaim valmis

mina käisin enne sünnitust Ü. Liivamäe perekooli (Sternum) ja pean seda suurepäraseks ettevalmistuseks. Kui oleks minu teha, siis peaks see olema rasedatele rangelt soovituslik.

Tänud kõigile vastajatele!

"...sellele ma ei mõelnudki, et need, kes asjaga päriselt hakkama saavad, eriti ei viitsi plärada."....................................imelik oled või??? päriselt hakkama saamine- mis loom see veel on???

noh on ju need, kes arvavad et sünnitamiseks on vaja arsti ja ämmakat ja seda ja toda aparatuuri. Ja kui valud hakkavad, siis tulevad sünnitusmaja uksest sisse mõttega, et siin ma siis olen, võtke see laps minu seest välja. Selleks te ju siin olete.
Ja pärast on hädas, et valus ja rebendid ja oi kui õudne see kõik oli.
ma ei üldista, aga ausalt selliseid inimesi on olemas.

ja siis on need kes ette valmistuvad ja kõik läheb libedalt :)

sa viimane kommentaator täna jumalat selle eest, et ta sul nii loll ja seejuures ka nii õnnelik laseb olla!

Aga mis sel eelviiamsel kommentaaril häda oli? Nii ju täpselt on.
Siingi küsivad inimesed, kel kaks nädalat sünnituseni, et appi, ma üldse ei tea, mida sünnitus tähendab.
Ja saavad vastuseks, et ära parem uurigi, hakkad veel kartma...

Uskusin, ja saingi kinnitust oma usule, et kõik ei ole päris sellised, et üht-teist on ka enda teha. (Tänan siinkohal asjalike nõuannete eest, mis kinnitasid ka mu enda arvamusi)

Ja üldiselt, kavatsen end enne rasedust juba kõigega hästi kurssi viia, sest kavatsen (kui mingeid komplikatsioone pole) ikkagi ISE sünnitada, PÄRISELT HAKKAMA SAADA.

Siia juurde võiksin lisada, et olen kogu oma elu olnud täiesti terve, kõhulihasteharjutustes teen ükskõik kellele ära(lihtsalt iseärasus), isegi nakkushaigusi pole eriti põdenud - see on mu ainsaks mureks, sest raseduse ajal on mõned neist ohtlikud.

Ma ei kujutaks ette, et jääksin rasedaks ja vaataksin peeglist, kuidas kõht kasvab, mõtlemata sellele, kuidas laps must välja saab. Mulle on igasugune kaasaegne meditsiin nii vastumeelt (õnneks pole ka kokkupuuteid), et tahan enntada igasugust meditsiinilist sekkumist.

tubli oled! usu, sul lähebki kõik hästi. Jään sulle pöialt hoidma :)

t

mhmhm...sünnita aga ära ja siis tule jälle siia ja räägi, kuidas sa ise seda protsessi juhtisid:)

Ja kuidas veel saab juhtida, kas sa 4 sünnitusega sellest tõepoolest aimu ei ole saanud? Vaene sina siis. Ma sain juba teise korraga selgeks.

vaadake nipsakad neiud. Naised on erinevad, rasedused on erinevad, sünnitused on erinevad. Ma vanaemal oli korralik piimakari ja seal oli samuti nii, et erinevatel lehmadel läks poegimisega erinevalt.

Minu sünnitused on kah kõik erinevad olnud, kuigi sünnitaja on kogu aeg üks ja sama olnud:)Ka valu võib olla väga erinev.
Kerge sünnituse järel oli endalgi hea mõelda, kui tubli ma olin, ja kui vapper ürgema.
Olen üle elanud ka üliraske sünnituse ja ka siis ei olnud nagu kedagi teist süüdistada....ja jõudsin seeläbi selleni, et raskes sünnituses polegi kedagi süüdistada. Pole ka ennast süüdistada, sest nii ekstreemses olukorras nagu sünnitus, annab iga naine endast parima.

Seepärast ei maksa olla üleolev nende suhtes, kellel pole väga kergelt läinud.

Saan aru, et soov hirmu vältida on see, mid teid ülbeks teeb, sest psühholoogid on muide juba aastakümneid tagasi jõudnud selleni, et ülbuse AINSAKS põhjustajaks on HIRM. Seetõttu te ilmselt lihtsalt ei kannata kuulda kogemusi hirmsatest sünnitustest.

Ma küll ei saa aru, et keegi oleks siin ülbe olnud. kas siis sünnitama peab minema mõttega "kõik läheb valesti". Ei pea ju.

Hirm on ka väga sageli põhjuseks, kui sünnitus untsu läheb. Lased oma hirmu vabaks ja voila!

Mina tegin omale selgeks juba teisel raseduskuul, et sünnitus on valus ja päris raske kogemus. Jahusin seda endale iga jumala kuu. Samal ajal liikusin palju ja käisin joogas (soovitan soojalt) Kui sünnitus käes, siis nagu ei üllatunudki või läinud paanikasse, sets olin sellega arvestanud. See oli minu viis. Siiani ei mõtle sellest kui kohutavast kogemusest vaid fantastilisest võimalusest midagi sellist kogeda.

To 4 lapse ema,

Tahaks küsida, ilma igasuguse nipsakuse ja ülbuseta, kuidas valmistasid end sünnitusteks ette ja mis siis ikkagi valesti läks?

Tänan, kui viitsid vastata.

Minul oli mu meelest kerge sünnitus, kuigi mõni väike rebend ikka oli. Kell 11 hakkasid valud ja kell 16 sündis, esimese sünnituse kohta läks suht kiiresti ja valuvaigisteid vaja ei läinud. Pean tunnistama, et ma ei valmistanud küll eriti ette. Raseduse esimesel poolel olin kaks kuud voodireziimil kuna oli platsenta eesasetsus ja suured verejooksud. Teisel poolel sai kõik korda ja käisin vesiaeroobikas paar korda nädalas lihtsalt enda pärast. Olen mõelnud, et võibola läks sellepärast kõik nii kergelt, et oleksin lapse peaaegu kaotanud ja seetõttu olin lihtsalt nii õnnelik, et saan ikkagi sünnitada ja mõtlesin terve sünnituse aja, et varsti juba ma näen teda:)

kuule sina, emmemaffia, korista ennast õige ära siit foorumist. muudkui aga käid ja hirmutad siin teisi. sa oled mõttetu mutt, kelle enese teostus= teiste hirmutamine. tuld sinusugustele. kogenumad ei lase muidugi sellisest jutust ennast segada aga nooremad hakkavadki arvama, et näiteks valuvaigisti on halb-halb ja muud lollust.

sulle tuleks paragrahv peale panna!!!

segast peksad? käi ise jala! sünnitanud oled üldse või elad end siin niisama välja kuna mees sind ei rahuldanud jälle?

mina käisin vesiaeroobikas sest olin seal ka kunagi varem käinud. aitas küll sest oskasin keha paremini lõdvestada ja tundsin et kontrollin oma keha rohkem. ka aitas see end ikka vormis hoida.raseduse ajal üldse väga lõõgastav tegevus oli sest vee sees olles oli palju kergem ja rahulikum olla.