Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Sünnilood
keiser
 
mul oli ka keiser 08. juuni 2009, kl 11.28
ja absoluutselt midagi hullu polnud.haavavalu on sünnituse kõrval kõkimõki.olematu.üks-kaks päeva valutab.esimene päev ehk pead valuvaigisteid võtma...aga kas siis peale sünnitust ei võta w?nii palju kui mina tean , siis enamus isesünnitajad on pärast sünnitust samamoodi valuvaigisteid täis pumbatud.nii et ses osas vahet pole.paanikat eesootava ees pole.kui on keiser.op ise ei kesta kaua , kokkuvõttes vist mingi tund.on emale lihtsam ja lapsele samuti.laps ei saa siis muljuda jne...küll on tehtud uuringuid , kus on õeldud et keiserlõike lapsed on elutervemad , kuna nad pole sünnituse käigus muljuda saanud.
eks igaüks ise teab.kui arvestada et tänapäeva sünnitusmajas muutub kaasaegseks kõik nii aeglaselt siis oleks küll hea , kui teed keisri.selle nõukaaegse personali ajal sünnitama minna , oleks kõige hullem mis juhtuda saab.ja siis veel , kui maksad kõik kinni siis oled nende jaoks nagu jumal.kui tuled riigi kulul , siis on ka vastav kohtlemine ka kohe kindlustatud.
 
kollane arbuus 08. juuni 2009, kl 11.46
ainult keiser. Sünnitasin oma esimese lapse keisriga, peale 15 tundi valusid ja pressimisi, aga vaagen oli liiga kitsas ja laps ei mahtunud välja.
Taastumine oli köki-möki. Lasin endale koju ka valuvaigistavaid küünlaid kirjutada ja kui kui ikka väga valus oli, siis panin küünla. Kindlasti aitas taastumisele kaasa see, et hakkasin kohe palju liikuma, ega teisiti ei saanudki, mees oli päeval tööl. Tõi mulle üuud valmis ja ma siis päeval kütsin, koristasin, käisin poes, etgin süüa jne.
Samas mu sõbranna (sünnitasime ühe päevaste vahedega) ei saanud istuda, sest valus oli ja kartis õmblusi lahti istuda, pissida ei saanud jne.
Ma ei saa aru, miks ei saa ise valida, et ma tahan keisriga sünnitada.
 
see ongi 08. juuni 2009, kl 18.13
sünnituse ja keisri vahe.loe viimast kommentaari.nii , et aru ma ei saa , miks ei saa valida.miks ma pean tahtma läbi elada vabatahtlikult kõike seda jubedust.eriti lahe veel siis kui kannatad tunde ja siis teatatakse et ikka tuleb keiser.või nagu mõnel on olnud , et kannatab tunde , lõigatakse veel nii lõhki kui kannatab ja siis keiser.siis saad n.ö sita sünnituse paketi ikka täis laksuga.ja nagu lugenud olen , siis need korrad pole harvad :( kahjuks
 
loe 08. juuni 2009, kl 18.24
ja saad teada mis õudused peale sünnitust oodata võivad.ei anna need kohe märku.kahjuks on paljudel sellised jamad.kel pole , neil on lihtsalt vedanud

http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?f=10&i=489129&t=489129
 
emmmme 02. jaanuar 2014, kl 00.09
Minul oli ka keiser, valud hakkasid hommikul pool 6 ja lõpuks siis kell 17:00 otsustati keiser teha, kuna kitsas vaagen ja minu kõht kadus ära, võttis külla aega kuskil aastakese aga siiski kadus täielikult, sain tagasi oma algse kaalu ja olin rahul. Nüüd tulemas uus tita järgmine kuu ainuke mure on see et kardan mina nüüd seda sünnitust nagu surma, kuna kui eelmine kord oli kitsas vaagen ja laps ei mahtunud läbi mis siis nüüd saab ma rohkem juurde võtnud kui eelmise lapse ajal aga siiski arst tahab et ma sünnitaks, kuigi vist peaksin saama keisri. Muidu siin Eestis ei ole küll seda et kui tahad siis kohe saad keisri, peab olema ikka mõjuv põhjus selleks.
 
emmmme 02. jaanuar 2014, kl 00.17
No keisri kohta veel nii palju et mina olen samuti igati rahul, kuna minul oli ka haavavalu heal juhul 2 päeva, kui juba esimest korda voodist tõusin siis sain juba liikuma, esimene tõusmine voodist ongi kõige ebamugavam ja valusam, ja kui ikka valuvaigisteid võtad siis pole see valu midagi nii hull ja arm ju samuti ei paista välja, see ju alla poole aluspükste äärt. Jäin igati rahule ja pole see lõikus nii hull midagi. Nüüd siis tahaks uuetsi keisrit kuna ega see vaagen ei lähe ju laiemaks , kui ma olin ennr 50 kg ja nüüd ka 50 kg ( enne rasestumist mõlemal korral) ja pikkus ka sama . Pealegi Minu poeg( saab kohe 3 aastaseks ) on samuti täiesti terve ja ma ei näe et ta teistest erineks või kuidagi teistest halvem oleks. Lasteaias isegi öeldakse et vägagi tubli ja viisakas väike noormees. Seega ei maksa seda lõikust maha teha nii palju .
 
Mari 02. jaanuar 2014, kl 13.16
Hea blogipostitus, soovitaks kõigil lugeda:

http://eestivolujavalu.wordpress.com

lõik postitusest, jätkub blogis..

Hoiatus: Artikkel sisaldab kriitikat!

Avaldatud: Jaanuar 2014

Eesti meditsiini üleüldine olukord on so-and-so. Või siis lausa kehv. Ja eriti kehvas olukorras on need, kes vajavad rohkemat abi kui köharohtu ja toetavat kätt. Juba kümme aastat tagasi, kui lähedast haiglas külastamas käisin, olid Mustamäe haigla (tänane Põhja-Eesti Regionaalhaigla?) õed umbkeelsed venelased ning südamehaigete osakonna põranda linaleom oli vahetamata vist küll kaheksakümnendate algusest saati. Tunnet, nagu keegi hooliks, ei tekkinud. Palvetasin, et kokkupuuted haiglaasutustega jääksid mul ka tulevikus minimaalseteks. Ja ma ei ole usklik inimene - pigem selline tugeva intuitsiooniga maausuline, kes usub hingedesse ja väesse. Ning väge see koht vaid pärssis ning pani isegi minu, pagana, kristlase kombel palvetama.

Kas selline emotsioon on normaalne ning kas nii siis peabki olema? Digiretseptide maailmas ja puha. Mul on kõrvus just täna hommikul üle vaadatud President Ilvese aastalõpukõne, kus ta kinnitab, et meie riik on tegelikult hea ning kriitikat võiks olla vähem. Ning ma olen temaga põhimõtteliselt täiesti nõus. Omariiklus on tõesti hea ning per se on ka riik hea, kuid mõned asjad on Eestis ikka uskumatult halvad ning meditsiinisektor ei tohiks seda olla mitte.

See artikkel keskendub keisrilõikele, mis on hästi ja teadlikult varjatud teema Eesti Vabariigis. Põhjuseid miks see teema nõnda varjatud on langeb kokku sellesama Eesti meditsiini üleüldise kehva tasemega. Muud loogilist põhjendust ma sellele ei näe. Laia kõlapinda pole keistrilõike teema saanud Eestis ka seetõttu, et Eesti on kahjuks siiski (või endiselt) pigem shovinistlik ühiskond, kus sünnitamine, pere ning lastega seonduv on eelkõige naiste "teema", ning palju meil neid silmapaistvaid naisi ühiskonnas ikka on, kes väga suud lahti teha tahaks või oskaks, et naiste õiguste eest seista? Jällegi, kõik on oodatud mulle siin vastu vaidlema aga eks palgalõhe räägib enda eest.

Aga mis on probleem? Probleem seisneb selles, et keisrilõige on Eestis põhjendmatult taunitud. Naine ei saa seda valida. Naine PEAB (mul on isegi veidi uskumatu neid sõnu kirjutada) sünnitama oma lapse(d) vaginaalselt. Selline on hetkel Sotsiaalministeeriumi seisukoht, mida jälgivad sünnitusmajad, arstid, meedia ja ühiskond. Siin on keeruline vahet teha, kas asi on selles, et meie ühiskond on veel liiga konservatiivne või siis hoopis postsovietistlikult tagurlik? Selle kohta oskavad ehk geiaktivistid midagi öelda, sest ka neil on kannatust Eestis rohkem vaja. Kuid õigus oma sünnituse eest otsustada võiks ehk tulla isegi enne homoabielusid või mis?
 
jag 02. jaanuar 2014, kl 13.25
See blogipostitus eirab ühte statistilist fakti. Nimelt naised, kes on keisrilõike üle elanud, sünnitavad palju väiksema tõenäosusega järgmise lapse. Kuigi keisripooldajad jätavad mulje, et see on valutu ja tore kogemus, nad millegipärast enam teist korda seda läbi teha ei taha. Ülerahvastatud piirkondades pole sellest midagi, aga kui riik on iibekriisis ja üsna vaene, siis ei ole mingit põhjust hakata sellist protseduuri propageerima, mis a) vähendab iivet, b) viib maksumaksja taskust rohkem välja kui loomulik sünnitus.
 
keisrinna 03. jaanuar 2014, kl 12.21
kui vaadata riigiteatajas haigekassa hindasid erinevate protseduuride eest, siis sünnituse ja keisrilõike hinnavahe oli vist mingi 100-200 euri. Nii, et ei leia küll, et see nii suur oleks, et sellepärast maksumaksjad halvasti end tundma peaks. Eriti veel need, kes terve elu sotsmaksu maksnud, kuid haigekassa teenuseid peaaegu kasutanud polegi.
Teiseks, minul sündis ka esimene laps keisrilõikega. Teist pole tead, miks? Just nimelt sellepärast, et keegi ei garanteeri mulle keiserlõiget. Minu jaoks oli muidugi rasedus ka nõme aeg, aga kui teaksin, et saan keisrilõike, kannataksin selle raseduse ära. Mees tahab ka hirmsasti teist last, mina aga sünnitust kardan. See on minu jaoks nagu õudusunenägu. Nii, et seni kui tõesti valida ei saa, lapsi meie peres juurde ei tule. Ning ma pole ainus, kes on selle arvamusega.
Nüüd olen veel palju lugenud sellest, et isegi kui on ettenähtud plaaniline keiser, võib mõni arst vahetult ennem ikka sulle õelda, et "kuule, sünnita ikka ise". Tänan ei, ehku peale mina ei lähe. Kuigi seadus ei keela naisel keisrilõiget valida. Ainult, et kui med.põhjus puudub, siis pead protseduuri eest ise tasuma. Ma oleks ka sellega nõus. Aga ikkagi ei julge teist last saada, kuna kardan et sunnitakse sünnitama.
Ma olen nii palju lugenud sünnituse tagajärgedest, heast õmblustööst ämmaka poolt loeb sinu tulevik: kas ja kuidas paraned? Ning milline saab olema sinu suguelu (kui seda üldse saab olema)? Lisaks muud hädad: põiepidamatus, emaka allavaje (just enim isesünnitanutel levinud). jne.
Mina näiteks hindan head seksi, ning tänapäeval paljud pered ka tihti just sellepärast üsna pea peale lapse sündi ka lahutavad. Paratamatult hakkab halb sekselu elu häirima ja kui üks pooltest oma rahuldust ei saa, on vaid aja küsimus millal minnakse seda mujalt otsima.... Ning tõesti, ma pole nõus heast seksist loobuma lapse pärast. Olen abikaasaga rääkinud sel teemal, ning tema õnneks mõistab mind. Tean ka mehi, kes on sünnitust näinud ning on õelnud, et oleks nad teadnud, et see nii õudne on, nad poleks lapsi üldse tahtnudki.
Sünnituses midagi ilusat ja loodulikku näeb vaid "mittenormaalne" ja mingi kiiksuga inimene. Mitte, et nüüd keiser oleks loomulik ja ilus. Keiser on tunduvalt valutum ja igatahes mitte piinarikas. Ning mingi aeg siin avaldati, et enim saavad ajuverejookse ise sündinud lapsed, kuna nende pead on sünnituskanalit läbides muljuda saanud.
Kuskilt lugesin veel, et "keisri lapsed" pidavat madala IQ-ga olema. No ma ei tea, minu laps õpib koolis puhastele viitele ja KÕIK õpetajad on tema õppimise ja suhtumisega õppimisse ja oma töödesse rahul. Ei saa küll aru, et ta oleks teistest erinev selle tõttu, et ta sündis opi abil...
 
jag 07. jaanuar 2014, kl 10.28
Keisrinna: üksikjuhtumiga pole võimalik statistilisi seaduspärasusi ümber lükata. Kui nt sajast loomulikult sünnitanud naisest viiskümmend tahab teist last ja sajast keisriga sünnitanud naisest kakskümmend tahab teist last, siis need kakskümmend ei muuda fakti, et loomulikud sünnitajad saavad suurema tõenäosusega järgmise lapse.
 
keisrinna 07. jaanuar 2014, kl 23.30
aga näita mulle ka seda statistikat, loomulikult usaldusväärset statistikat, mitte mingit külajuttu...
Ja mina pole üksikjuhtum. Tean väga paljusid, kes just nimelt ei sünnita sünnituse pärast. Kahjuks tean ka neid, kes peale sünnitust on seda kahetsema hakanud. Laps toob küll rõõmu, kuid meenutab igapäevaselt seda õudust ja valu. Kus sünnitus on rikkunud elu ning sellepärast rohkem lapsi ei soovita. Kuna keegi ei uuri täpsemalt, miks keisriga sünnitanud rohkem ei sünnita? Minult pole kordagi keegi küsinud, kes võiks selle statistiliselt üles kirjutada.
Ärge unustage, et meil on ühiskonna surve nii suur, et paljud võtavad õuduse juba seepärast ette, et survest pääseda. Mina lihtsalt pole seda tüüpi, mind ei huvita mind üldsus arvab. Ning, kui loeksid siin foorumis päriselt, miks naised keisrit soovivad, siis saaksid ehk aru ka, miks? (juhul kui on tahtmist aru saada)
 
hmm 28. veebruar 2014, kl 09.25
Mis see üleüldse teiste asi on, miks keegi keisrit tahab? Ju siis on põhjust, ega inimene leiba ostma ei lähe. Mina olen sünnitanud nii keisriga kui ka ilma ja eelistan iga kell keisrit. Pole mõtet inimesi hirmutada nende juttudega, kõik on individuaalne. Kellel on sünnitus kiire ja kerge, kellel keiser raske ja vastupidi. Kuna me mitte keegi ei tea, kuidas läheb, siis pole vaja ka targutada, kumb parem on, sest ennem kui see pole käes, seda keegi teada ei saagi!

Närvi ajab see, et filmides näidatakse sünnitusstseeni alati jalad taevapoole - tõsiselt? See natuke kiviaegne pole? See asend pole absoluutselt hea asend sünnitamiseks. Proovige ise selili sttuda, on hea? Tupeava peaks olema ikkagi võimalkkult maa poole, et raskusjõud mõjuks.

Minu tütar räägib, et tema soovib ka ainult keisrilõiget, sest on kuulnud palju negatiivset tavasünnituste kohta ja just haiglapersonali suhtumise poole pealt. Olen tütrega päri. Ma ei soovita oma tütrel iial ise sünnitada ja ennast sellega traumeerida, lapsesünd peaks olema ikka ilus ja meeldiv kogemus.
 
Helenavanje 18. märts 2014, kl 10.50
Eelmisele...
Ma ei saa aru kas kõik kes keisriga on sünnitanud ei puutunud kokku üldse haiglapersonaliga siis???
See õudus just nagu seisaks ees ainult isesünnitajatel?

Mina sain esimese lapse keisriga. Oli kole kogemus. Mäetan neid tunde kui ulgusin peale oppi intensiivravi palatis haavavalus, vererõhuandru iga tunni aja tagant pigistamas mu käsivart, et rõhku mõõta (seepärast magada ka ei saanud). Tuli sanitar, kohendas mu kateetrit põies (väkk) võttis pampersi jalast (väkk-väkk) ja pesi käsnaga mu verist jalgevahet (väkk-väkk-väkk).
Või siis seda hommikut kui pidin ise ennast püsti tõusma sundida intensiivis, pilt läks kolm korda eest enne kui kohutava haavavaluga seda teha suutsin. Kõndida ei saanud normaalselt nädala, haav valutas veel pool kuud otsa. Lisaks "kaunistab" mu kõhtu volt mis ripub kaunilt keisriarmi kohal. No ja lisaks kõigele sain sellest kogemusest endale selline sünnitusejärgse depressiooni, et ei suutnud last 4 esimest elukuud armastada.

Teise lapse sünnitasin ise, 5h valusid ja sünnitust, pamp anti kätte ja näidati suund perepalatisse. Vabandage väljendust, aga tunne oli, nagu oleks wc-s ennast kergendamas käinud :)
Seega ma ei saa, ei hakka iial aru saama naistest kes eelistavad keisrit!
 
Palju õnne...!! 27. märts 2014, kl 16.39
Miks sa tahad keisrit? Mul tehti, sünnitus oli kestnud 16h, sellest 2h pressisin, aga vaagen oli kitsas ja laps ei mahtunud välja. Ma ei saa enam kunagi oma kõhtu ilusaks. Ripub.. kole on:(

see, et sul seal ripub, on ikka sinu enda viga. Keisrist jääb mõne cm pikune arm ja kõik. Trenni pead ikka ise tegema ja kui peale sünnitust KOHE tegema ei hakka siis jääbki rippuma.
 
Johh 28. juuni 2015, kl 02.21
Lapsed meeldivad mulle ja olen alati vähemalt kahest unistanud kui peaksin sobiva mehe leidma. Kuid olen ka enam kui veendunud, et lapse sünd peab olema naise elus kõige ilusam päev mitte mingi elajalik lõputuna näiv košmaar. Olen nõus sünnitama vaid keisriga ja leian, et keisrilõige peab olema vabalt valitav sünnitusviis neile kes seda soovivad. Kuna Eestis see praegu nii pole siis suure tõenäosusega sünnib mul max üks laps. On täiesti ebainimlik arvamus, et naine peab laskma ennast vabatahtlikult arstidel retsida ja piinata. Keisrilõige ei ole loomulikust sünnitusest ohtlikum ei emale ega lapsele!
 
Johh 03. juuli 2015, kl 10.24
Mina ilmselt last ei saa kui pole võimalik keisriga sünnitada. Mul on juba praegu ärevushäired ainuüksi mõttest et peaksin kunagi loomulikul teel sünnitama. See loomulikkuse pooldajate jutt tundub mulle kergelt nõrgamõistuslikuna, sest miks te siis üldse sinna haiglasse sünnitama ronite kui loomulik see parim variant on. Saaksite ju kodus ka või kuidas? Ja üldse, ma ei mõista miks naised selle sünnitamise osas nii vaenulikud üksteise suhtes on. Õudne, las ikka igaüks otsustab ise kuidas talle parem on.
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!