ma ei julge sünnitada. lihtsalt ei julge ja kõik. täiesti paaniliselt kardan. mõtle ennast või lolliks...
on kellelgi veel nii olnud?

Mida sa täpselt selle juures kardad?
Katsu selle üle pisut mõtelda - mis on just see konkreetne asi, mis hirmu tekitab.
Või on tegu teadmatusest tuleneva hirmuga? Stiilis "ei teagi, mis see on, seetõttu kardan."

Tihtipeale aitab hirmudest lahti saada just asja põhjalik läbiuurimine.

Mul sama jama, et hirm muutub järjest suuremaks, mida lähemale tähtaeg tiksub (minu hirm on tingitud nt üksinda sünnitamise ees, et pole tugiisikut kaasas) ....aga sisendan endale, et sünnitamise eest nagunii ju pääsu pole :D Ja teine asi, ma tahan nii väga näha mis nägu mu poja on...uudishimu muutub vahepeal suuremaks ja hirmu pole enam ollagi. Usu mind, kui sünnitamiseks läheb, siis keskendud vaid sellele ja kõik muu lihtsalt ununeb- isegi hirm. Päikest!

Mina käisin sünnitusosakonda külastamas ja mõnes perekooli loengus ja see aitas hirmust üle saada. Valu kardan ma ikka ja endiselt (olen väga väikese valulävega), aga palju rohkem kardan seda, kas ja kuidas pärast lapsega hakkama saan...

ma ka kartsin, aga lõpus ei jõudnud enam ära oodata. raske oli olla ja uudishimu ka nii sünnituse kui lapsega kohtumise osas. valu osas on tõesti nii, et läheb ruttu meelest. minul enda meelest väga kõrge valulävi, aga ikka hädaldasin mis kole. aga üldiselt pole see üldse kõneväärt. palju raskem on pärast hakkama saada, kui lapse veel eluga kohaneb, ei maga jne...

no aga kallikesed, valu vastu saab rohtu teha (kui ikka väga kardad, siis epiduraal panna) ja lapsega tegelema ju õpetatkse! keegi meist pole sündinud targad olnud.

Ära keskendu hirmule, vaid tunne rõõmu titaga kohtumisest. Kui oled hirmul on keha krampis ja sünnitus kestab kauem ning ei pruugi nii hästi venida, tekivad rebendid. Teadvusta endale olukorda ja lõdvestu, mina mõtlesin iga valu hoo ajal et natuke veel ja natuke veel ning varsti saab valu läbi. Ise lähen ka juuni algul ning vahest on veidi kõhe, aga siis mõtlen kui armas on tita ja kuidas me kõik teda ootame, siis tahaks juba rutem sellega ühele poole saada. Mõtle positiivselt ja kõik läheb hästi.
Päikest!

Minul oli ka paaniline hirm..ma mõtlesin nii, et rasedaks pole keegi jäänud ja see on vaid üks max kaks päeva sellest pikast teekonnast, teiseks kui asi käes..siis ei olnud aega isegi hirmu tunda..ma olin nii ametis uhuutamisega :D, see on vaid jupike sellest pikast teekonnast, ja süstid teevad imet..vähemalt mulle

ja samas paaniline sünnitushirm on põhjenduseks keisrile. kardan, et mul tulebki selline lahendus, kuna lihtsalt ei kujuta ettegi, kuidas sellist valu ja piina üle elada.

ära karda, ma ka esimest korda kardsin nii väga et lasin keiser teha, nüüd kui sain 30 ja kuu aja päärast sünnib tita, teen kõik et ise sünnitada. See on ju tore kui sa saad taga kohtuda, katsu mõelda positiivselt. Keiser ei ole siiski lahendus hirmule, minagi olin nii loll ja nüüd kahetsen väga. Miski nagu jääb südames puudu...kui ise ei proovi...jõudu

Te räägite siin nagu oleks ainuke variant loomulik teel sünnitada?! Issand halasta...me elame 21. sajandis ja ei pea ilmtingimata jalad harkis taeva poole kiviaja kombel möirgama ja põdema! Keisrilõikest olete midagi kuulnud või? Issand issand..inimesed teevad ise oma elu raskeks. Keisrilõige ja asi ants - naine ei peaks mitte põdema sellise asja pärast, see rikub ema ja lapse seisundit. Keisriga see asi, et saad kindel olla, mis ees on, sünnitamise käigus ei tea iial ette, mis juhtuda võib ja kui kaua jne. Ma ei mõista, miks tänapäeval veel üldse loomulikul teel sünnitamine lubatud on??? See peaks keelatud olema. See on ju mõttetult piinarikas nii emale kui lapsele. No milleks? Arumaisaa...kas tõesti vihkate end ja oma last nii palju? Kas tunnete end tegija mutina, kui punnitate ise? Kas sugulased suhtuvad pärast seda teisse paremini?

Ma ei mõista viimast kommenteerijat?! Mitu keisrilõiget Sul on olnud ? Päris nii ikka ei ole, et ma tahan keisrit ja tehakse keiser , selleks peab ikka vastav näidustus olema!

Ma tahan väga pooldada seisukohta, et keisrilõige on ainus lahendus, aga ma ei ole ekspert, et seda meditsiinilise poole pealt hinnata. Üldiselt, kui mul oleks valida, valiksin keisrilõike kõhklematult. Hetkel ma sünnitada ei julgeks just selle paanika pärast, nii et kui ei juhtu mingit imet, siis elan oma elu ilma lasteta, kui just pole võimalik teha keisrilõiget. Minu jaoks tähendab sünnitamine nagu vabasurma minemist, sest kõige kuuldu põhjal ma ei usu, et seal eluga välja võiksin tulla.

Sünnitushirmu vastu on ravi olemas.UUrige arstilt.Nad teavad.Mina isiklikult võtsin maarohtudest rahusteid.Laps sündis kiiresti.Paanikat ja hirmu polnudki enam.

Minul oli erakorraline keiser 2 kuud tagasi.Enne seda piinlesin 20 tundi väljakannatamatute valude käes ning siis öeldi, et lapsel pole piisavalt hapnikku ja ta elu on ohus.Igal juhul kui oleks valida,kuidas sünnitada järgmine laps, valiksin keisrilõike.

Ära mõtle selle peale enne,kui sünnitus käes.Kui juba oled haiglas ja valutad,kaob ka hirm.Jääb üle soov ruttu asjaga ühelepoole saada.Väga suur abi on heast ämmaemandast ja õigest hingamisest.Mingit väljakannatamatut valu ei ole.Lähen ise vapralt 3 t korda sünnitama ja ei mingit hirmu enam.Ole tubli!

Hirmu tekitab kõige rohkem see,et on megavalus. Ise ka kardan :(

neid naisi,kes lapse sigitavad aga tema ilmaletoomist niiväga kardavad.Kui sa seda last väga väga oled soovinud ja armastad teda juba eos siis ei ole ju vaja karta.Kui hirm väga suur on siis palun otsi abi psühholoogilt ja pea nõu oma ämmaemandaga.Lahka kõik hirmuga seotud probleemid ja sa saad kartusest üle.Julgust ja rõõmu noortele emmedele!

No kui inimesel on diagnoositud paaniline sünnitushirm, siis ei maksa teda ilmtingimata sünnitama sundida. Sellisel juhul tehakse keisrilõige. Tänapäeval, 21. sajandil, on tulevasel emal õigus valida, kas sünnitada ise (vees, laual, kükakil vms) või keisrilõikega (viimast küll raha eest, kui arstide "arvates" emal seda vaja pole). Keegi ei saa sind sundida sünnitama, kui sa seda ei taha.

Aga "megavalusa" puhuks on ju epiduraal ja teised valuvaigistid.
Sellepärast pole vaja ju kohe keisrit teha ;)

Epiduraal jt valuvaigistit ei aita mõhkugi. Absoluutselt ka ei mõika. Täielik mõnitamine vaid. Keisrilõige on parim. Selle ajal ei tunne mitte miskit. Keisri haav pole kellegil valutama jäänud ega kinni kasvamata jäänud ;)

Võib keisri haav valutada ka elu lõpuni. IGASUGUNE haav võib valutada elu lõpuni.

Keisrit tehakse ka epiduraaliga, taibu ;) Võid valida, kas epiduraal või üldnarkoos. Viimane pole nii soovituslik, kui korraline keiser, sest aega ju on epi mõju oodata.

Tokofoobia (tuleb kreekakeelsest sõnast tokos - sünnitus) on surmahirm sünnituse ees, mis võib viia raseduse ja laste saamise täieliku vältimiseni, isegi siis, kui paljud neist naistest tegelikult sooviksid last saada. Tokofoobiat esineb kahel kujul. Peamine tokofoobia vorm hõlmab lastetuid naisi, kelle süvendatud hirm raseduse ja sünnituse ees on tihti seotud nende endi emade kogemuse või koolis õpituga.....