.. olete läinud oma vanemate või mehe vanemate juurde et nad abiks oleks või olete olnud kolmekesi kohe ja hakkama saanud?

me saime algusest peale ise hakkama ja väga edukalt:))))
vanemate juurde viisime siis kui laps oli paarikuune, aeg-ajalt hoida, et saaksime veidi aega teineteisele pühendada;)

Minul oli sünnitusjärgne depressioon ja laps oli väga rahutu ja vaevles gaasidega,nii et mina olin väga tihti ema juures. Kui tunned, et ei jõua, siis otsi abi, ennem kui hilja, eriti kui sul on see võimalus olemas.

me saime ka kolmekesi hakkama, aga tagantjärgi poleks mul midagi toetava tagavaratiimi vastu. Seda kahjuks polnud, kuna vanemad elavad kaugel ja arvestades seda kui erinevad on meie vaated emaga lastekasvatamisele, siis oli isegi hea.

Loom metsas saab oma järglasega ise hakkama, miks siis inimene ei peaks saama? Infoabid, mobiilid, ööpäev avatud poed- kõik käe- jala juures, ainult kasvata! Lapse sünnitasite ju enda peresse, miks siis teine pere asjasse segada. Ma lausa TAHTSIN ise hakkama saada, teiste sagimine oleks vastukarva olnud. Jõudu ja rõõmu!

Mina sain hakkama üksi.Mees küll oli aga ta oli pigem mu pingestaja kui abiline.Sugulasi külas ei käinud.Põdesin alati pikalt depressiooni.Raske oli.Lapsed ka virilad,tihti haiged ja iga natukese aja tagant nutuhoos.Nüüd isegi imestan-kuidas oli võimalik mul hakkama saada?Hiljem selgus,et mu mehel armuke ,kui mina lapsi kasvatasin.Teada sain, kui jälle rase olin.Meeletu valurikas aeg oli.Vaenlasele ka ei soovi nii rasket aega.

Tunnen viimasele sygavalt kaasa ja loodan et Sinu elu on nyyd kenasti rööbastel.
Mina kasvatasin ka oma 2 last pöhiliselt yksi. Mees oli alati pealinnas tööl vöi siis jooma peal.
Kellegi hoolde (ei isegi oma ema) ei usaldanud, karuema nagu ma olin.
Ka minu mehel oli armuke, selgus hiljem, önneks kolmandat mul temaga ei tulnud.
Eks ikka oli raske, aga siis tundus et nii peabki olema ja vötsin seda kui loomulikku elu.
Praegu mötlen ja imestan ka, et kuidas mul yleyldse möistus koju jäi peale sellist elu :)
Enam nii ei elaks, iial!

Mina sain kah yksi hakkama,vahel öde tuli ja lasi kohvile vöi vannis käia.Väljas,körtsus siis käisin esimest korda 3 nädalat pärast synnitust,laps oli mul emaga kodus, 5 min kaugusel (alkoholi ei tarbinud,tissitasin ju). Depressiooni polnud aega tundagi.Laps on synnist alates olnud nö.kuldmagaja,ööd olnud rahulikud

Me oleme minu ema juures ja meil abi pole vaja .. oleme enamasti teises toas ja mu ema ei sega ka üldse...vahest kui pisike teeb enda kaasi valudega jonni siis kutsun ema et ta temaga ringi jalutaks ja siis samal ajal kõhtu maseeriks..sest ise kuidagi vastikult vasaku poole lisased valusakas saanud...nii et vahest täitsa hea kui on ema abiks kui ise juhuslikult midagi teha ei saa ja mees kaugemal on.