Sünnilood
Kas keegi nautis ka sünniust
Sürr 15. august 2008, kl 13.37 |
Nali naljaks, ma varsti ise lähen oma esimesele sünnitusele. Mul on selline tunne et see on maailmas kõige hirmsam valu, vaev, piin jms. Samas kõik me oleme selle läbi ilma saanud ja paljud meist teevad seda korduvalt ja korduvalt. Kas on kellelgil ka selline tunne olnud et see polnudki kõige hirmsam asi....
Esmasünnitajana pole mul vähematki hirmu, elus nii palju valusid kannatanud tänu mõnele äärmiselt raskele kehavigastusele, et sünnitus tundub kökimöke..... ma olen vist jobski.
Esmasünnitajana pole mul vähematki hirmu, elus nii palju valusid kannatanud tänu mõnele äärmiselt raskele kehavigastusele, et sünnitus tundub kökimöke..... ma olen vist jobski.
kuule-luule 15. august 2008, kl 16.21 |
Uue asjaga ongi nii, et ei tea ette. Kui oled ise terve ja lapsega ka kõik hästi, siis valud lähevad väga kiiresti üle ja meelest. See ei ole nagu haige hammas või liigesevalu, mis käib ja närib närvi, vaid väga konkreetne tegevus - kui laps käes, on ka valu möödas. Piiratud arvu tunde kannatab iga naine selle ära, kui just päris tibi ei ole. Võibolla on sul hullud valud, võibolla ei ole.Varsti saad teada. Ole hoitud
nädal aega emme 15. august 2008, kl 16.42 |
kogemus 16. august 2008, kl 09.56 |
Pole ühtegi valutut sünnitust ,aga peaksin mainima et valusad on ainult emaka kokkutõmbed ,kuid need ei kesta pidevalt.Ainuke asi ,et kui sünnitus kestab kaua, nagu enamikel esmasünnitajatel,väsitakse lihtsalt ära ja siis pressimiseks/punnitamiseks jääb jõudu puudu. Olulist rolli mängib ka kontakt ämmaemandaga...üksteisemõistmine.... Edu ja tervist teile!
4.5 kuuse poja ema 16. august 2008, kl 16.57 |
tead valus on küll, aga mitte nii valus, et kannatada ei jõua, esimesel õhtul peale sünnitust ei saanud kuidagi uinuda, sest tagantjäele tundus asi hullem, ütlesin mehele ka, et kohapeal olla, kui see asi toimus, polnudki nii raske, pääsu ju nagunii ei olnud, ära pidin sünnitama.
Aga raseduse ajal ma kujutasin ette, et need valud tulevad ikka midagi meeletut, oli kindel, et olen madala valulävega ja röögin ennast siniseks :D
Aga raseduse ajal ma kujutasin ette, et need valud tulevad ikka midagi meeletut, oli kindel, et olen madala valulävega ja röögin ennast siniseks :D
3 aastase emme 17. august 2008, kl 02.22 |
Mul on ääretult positiivne mälestus synnitusest.Kaasas olid mul öde ja parim söber (meesinimene). Naerugaasi,nukuteatrit,lolle nalju,mind löbustati selle 7 tunni jooksul,mis ma synnitussaalis olin. Mul on ka mingi osa sellest ajast lihtsalt nö.kadunud.Valusaim oli ehk viimased 28 min,kui tydruk syndis ja kui ölad tulid välja.
... 18. august 2008, kl 18.19 |
zy 19. august 2008, kl 21.59 |
ema 20. august 2008, kl 20.54 |
mina 21. august 2008, kl 20.59 |
Õnnelik 24. august 2008, kl 18.14 |
Ma tõsiselt nautisin sünniusi.Olen 2 last sünnitanud ja läheksin mõne ara eest ise sünnitama kui see vaid võimalik oleks :))
Need 2 sünnitust on minu elu ilusamad hetked. Sellist uhket tunnet ei ole elus rohkem võimalik olnud kogeda.Kogu see valu ja veav ununes kohe kui lapse nuttu kuulsin ja teda nägin.
Elus esimest korda oli mul meestest tõeliselt kahju sest nemad ei saa sellist tunnet iial kogeda..kuigi laps on ju ka osa temast.
Nimelt sünnitasin sügaval vene ajal ja siis ei lastud ju mehi vaata , et sünnitusmaja ligidalegi:))))
Need 2 sünnitust on minu elu ilusamad hetked. Sellist uhket tunnet ei ole elus rohkem võimalik olnud kogeda.Kogu see valu ja veav ununes kohe kui lapse nuttu kuulsin ja teda nägin.
Elus esimest korda oli mul meestest tõeliselt kahju sest nemad ei saa sellist tunnet iial kogeda..kuigi laps on ju ka osa temast.
Nimelt sünnitasin sügaval vene ajal ja siis ei lastud ju mehi vaata , et sünnitusmaja ligidalegi:))))
bambuutsa 25. august 2008, kl 11.59 |
See pole miskit hullu, mina kohapeal just ei nautinud päris:) aga tagantjärgi naudin mälestusi:D
KArta pole küll midagi. Minul oli "päevade" valud, aga umbes...100 x hullemad:D Ilmest sellepärast on hea kannatada, et valud ei ole ju koguaeg, korraks käib peal siis jälle ei ole siis jälle käib peal:)
Mul esimene sünitus 16h (miskit imelikku oli ka, 3h olid valus ilma vahedeta!!! aga ajataju kadus ja ellu jäin:D)
Teine sünnitus oli 6h
Kumbagi ei kartnud ja ega kardaks ka kolmandat:D
KArta pole küll midagi. Minul oli "päevade" valud, aga umbes...100 x hullemad:D Ilmest sellepärast on hea kannatada, et valud ei ole ju koguaeg, korraks käib peal siis jälle ei ole siis jälle käib peal:)
Mul esimene sünitus 16h (miskit imelikku oli ka, 3h olid valus ilma vahedeta!!! aga ajataju kadus ja ellu jäin:D)
Teine sünnitus oli 6h
Kumbagi ei kartnud ja ega kardaks ka kolmandat:D
:) 27. august 2008, kl 17.29 |
nii tore on lugeda positiivseid vastukaja.. mäletan kui ise rase olin ja lugesin igalt poolt foorumitest sünnitusest ja valudest ning tuli ikka hirm naha vahele küll, kuna oli nii palju negatiivseid ja hirmsaid postitusi..
ja nüüd siis, aasta aega hiljem mõtlen, et kui mõttetu oli see ette kartmine.. ei ole see tõesti nii hull ;)
ja minu sünnitus kestis 27h ja emakas ei tahtnud avaneda jne jne, kuid siiski.. ainult head mälestused.. mees oli kogu see aeg minu kõrval.. ämmakas olid toredad..
soovin sulle edu ja usu,et läheb kõik hästi ;)
ja nüüd siis, aasta aega hiljem mõtlen, et kui mõttetu oli see ette kartmine.. ei ole see tõesti nii hull ;)
ja minu sünnitus kestis 27h ja emakas ei tahtnud avaneda jne jne, kuid siiski.. ainult head mälestused.. mees oli kogu see aeg minu kõrval.. ämmakas olid toredad..
soovin sulle edu ja usu,et läheb kõik hästi ;)
mina.... 30. august 2008, kl 22.56 |
! 02. september 2008, kl 13.47 |
naine 10. september 2008, kl 12.24 |
sõna otsemas mõttes sünnitus ehk siis lapse väljumine polnud küll mingi eriline valu. pigem kergendus. küll aga oli vastik viimane pooltund enne sünnitust kui valuhood ehk tuhud käisid paari minuti järel. siis karjusin ja kaotasin kontrolli. asja tegi eriti ebamugavaks see, et olin pelgulinna haigla ühispalatis ja oli öö. teised tahtsid ju vaikselt magada, et jõudu koguda. mina aga ei saanud kusagil rahu. hammustasin valude ajal kätt, et mitte häält teha. panin näo patja, aga ikka häirisin teisi. oleksin tahtnud privaatset palatit oma wc-ga, et seal rahulikult olla. aga seda mulle ei võimaldatud kuigi olin valmis maksma ja tühje palateid ka oli.
üsna paha oli suruda alla valukarjeid ja joosta iga paari minuti järel tugevate valude ajal mööda koridori wc-sse. sealt jälle tagasi voodisse kuna valu üleelamine tundus pisut kergem pikali asendis. püsti seistes oli keha kuidagi pinges ja valu tundus tugevam.
arvan, et haiglatel on siin küll arenguruumi. kes ikka tahab, peaks oma raha eest saama ka endale privaatse ruumi, kus ta saab karjuda või teha mida hetkel tahab. nõme on see süsteem, et kui sünnitustegevus juba käib, pead sa sünnituseelsest osakonnast ühispalatist võtma oma suured kotid, helistama mehele, et nüüd juba lubatakse tal kohale tulla ja siis teise maja otsa sünntusosakonda komberdama ise valust ja kottide raskusest kägaras. see pole normaalne.
haiglasse minnes arvasin, et saan kohe oma tasulise palati ja ka mees saab olla minu kõrval enne sünnitust paar tundi. see, et teda ei lubatud varem on tõsiselt imelik.
järgmisel korral läheksin erakliinikusse, aga seal jälle see hirm, et kui mingi tõsisem probleem tekib lapse või endaga veetakse ju kiirabiga suurde riigihaiglasse abi saama. see ei tekita ka just head ja turvalist tunnet. Pealegi on ka vahemaa üsna pikk.
ja mul muide karjumine just aitaski valusid leevendada. aga ämmaemand käskis vait olla. ja uu tegin ka vale tooniga tema arvates ja sain ka korduvalt sõimata selle eest.
nagu see oleks mingi tegevus mida kontrollida saaks. kui see protsess käima läks, siis mina küll ei suutnud mingeid enneloetud soovitusi järgima hakata. siis kadus kontroll täielikult. paha, et mulle tekitati seal pinget jutuga, et teen kõike valesti ja ei rahustatud.
aga noh ilmselt olen erand. ja mul oli esilekutsutud sünnitus- ilmselt sellest ka suur valu- kiirus oli suur kuna esimesest väikesest valust kuni sünnini mahtus kõik 3 tunni sisse.
üsna paha oli suruda alla valukarjeid ja joosta iga paari minuti järel tugevate valude ajal mööda koridori wc-sse. sealt jälle tagasi voodisse kuna valu üleelamine tundus pisut kergem pikali asendis. püsti seistes oli keha kuidagi pinges ja valu tundus tugevam.
arvan, et haiglatel on siin küll arenguruumi. kes ikka tahab, peaks oma raha eest saama ka endale privaatse ruumi, kus ta saab karjuda või teha mida hetkel tahab. nõme on see süsteem, et kui sünnitustegevus juba käib, pead sa sünnituseelsest osakonnast ühispalatist võtma oma suured kotid, helistama mehele, et nüüd juba lubatakse tal kohale tulla ja siis teise maja otsa sünntusosakonda komberdama ise valust ja kottide raskusest kägaras. see pole normaalne.
haiglasse minnes arvasin, et saan kohe oma tasulise palati ja ka mees saab olla minu kõrval enne sünnitust paar tundi. see, et teda ei lubatud varem on tõsiselt imelik.
järgmisel korral läheksin erakliinikusse, aga seal jälle see hirm, et kui mingi tõsisem probleem tekib lapse või endaga veetakse ju kiirabiga suurde riigihaiglasse abi saama. see ei tekita ka just head ja turvalist tunnet. Pealegi on ka vahemaa üsna pikk.
ja mul muide karjumine just aitaski valusid leevendada. aga ämmaemand käskis vait olla. ja uu tegin ka vale tooniga tema arvates ja sain ka korduvalt sõimata selle eest.
nagu see oleks mingi tegevus mida kontrollida saaks. kui see protsess käima läks, siis mina küll ei suutnud mingeid enneloetud soovitusi järgima hakata. siis kadus kontroll täielikult. paha, et mulle tekitati seal pinget jutuga, et teen kõike valesti ja ei rahustatud.
aga noh ilmselt olen erand. ja mul oli esilekutsutud sünnitus- ilmselt sellest ka suur valu- kiirus oli suur kuna esimesest väikesest valust kuni sünnini mahtus kõik 3 tunni sisse.
kas just nauding aga... 12. september 2008, kl 20.02 |
...midagi hullu ka polnud. Esimene sünnitus esimesest valust lugedes oli 3,5 tundi, noh viimane tunnike ehk oli selline kibedam. Aga lõhki tõmbas julmalt, hiljem selle siili otsas istuda oli poole piinarikkam. Ja oi kurat, kui joodiga määriti, lausa kõrvetas! Teine sünnitus oli 6 aastat hiljem ja väikeses haiglas. Kell 8 õhtul hakkas kõht kodus toonusesse tõmbama ja jalutasime mehega igaks juhuks haiglasse. Valusid polnudki, ainult pressis. Ämmakas ütles, et läheme vaatama. Siis vaatas, et kohe tuleb! Hüüdis lastetoa õe appi mind toetama (sünnitasin kükakile, väike spets.taburet tagumiku all ja ise toetusin kaenlaalustega voodil istuva lastetoa õe põlvedele -noh saate aru küll, mis asendit ma silmas pean). Mingi paari pressiga oli tütreke kohal ja mind lasti maha matile istuma, laps süles. Raske ei olnud üldse, pigem selline tunne oli, et tahaks nagu pisut tagasi hoida seda tulemise tempot, laps nagu ise vajus välja...Õmblusi polnud ühtegi.Arst ei jõudnudki kohale. Esimese sünnituse ajal olin rohkem hirmul, just teadmatusest, et mis saab ja millal laps tuleb.
p 15. september 2008, kl 12.53 |
mari-ly-liis 18. september 2008, kl 10.20 |
Minul selle eest vedas minu sünnitus kestis kokku 4tundi valudega kokku see ei olnud üldse hirmus ma teeks seda veel ja veel aga kahjuks ma enam ei saa lapsi päris hirmus aga pole hullu mul on vähemalt üks ilus tütar kes on juba 1,5a vana.lapsega oli kõik korras!!!! =) arstid imestasid et nii ruttu tuli ilmale!!ja see ka vaal et mul esimene laps.aga olge tublid ja hoitke eesti iivet üleval see on väga meeldiv kogemus!!päikest teile kõigile =)
hm 18. september 2008, kl 16.17 |
Ma tegelikult ei ole ise sünnitanud ja pole ka rase, aga arvan, et võrreldes teemaalgataja raske kehavigastusega, mida ta kogenud on, saab sünnitus kerge olema - sa tead, et see saab varsti mööda (et pole nagu mingi operatsioon, millest paranema peab pärast tükk aega) ja sa ei pea lihtsalt kannatama, vaid saad ka tegutseda, et see mööda läheks.
Hellu ! 26. september 2008, kl 15.05 |
ohhjahh 14. oktoober 2008, kl 21.47 |
Esimene sünnitus: kokku üle 12 tunni ja neist ligi 10 tunni intensiivseid valusid, viimased tunnid ilma vahedeta. Valuvaigistid, mida pakuti, ei mõjunud.
Teine sünnitus:ligi 12 tundi sünnitustegevust, neist umbes 7 tundi valusid. Epiduraal lühendas tuhude kestvust, aga valu ära ei võtnud. Kuigi kannatan valu päris hästi, röökisin nagu ratta peal, sõimasin ämmakat, arsti ja anestesioloogi. Teisel sünnitusel tuli mul hingamine palju paremini välja ja tänu sellele pääsesin ma minestamisest. Liikuda ei jõudnud, lamasin nagu puupakk. Olin altpoolt päris kõvasti rebenenud ja sain hemorroidid, wc-s käimine oli esimese sünnitusjärgse kuu jooksul problemaatiline. Ühesõnaga, meeldivat polnud seal minu jaoks midagi, aga lõpptulemus oli seda väärt.
Teine sünnitus:ligi 12 tundi sünnitustegevust, neist umbes 7 tundi valusid. Epiduraal lühendas tuhude kestvust, aga valu ära ei võtnud. Kuigi kannatan valu päris hästi, röökisin nagu ratta peal, sõimasin ämmakat, arsti ja anestesioloogi. Teisel sünnitusel tuli mul hingamine palju paremini välja ja tänu sellele pääsesin ma minestamisest. Liikuda ei jõudnud, lamasin nagu puupakk. Olin altpoolt päris kõvasti rebenenud ja sain hemorroidid, wc-s käimine oli esimese sünnitusjärgse kuu jooksul problemaatiline. Ühesõnaga, meeldivat polnud seal minu jaoks midagi, aga lõpptulemus oli seda väärt.
õud 04. november 2008, kl 15.04 |
Elu on ilus 10. november 2008, kl 12.10 |
Sünnitamine on mõnus :)
Mul kolm last.
Esimene 15 aastat tagasi. Aeg (ka valud) 4h ja 20 min. 3 pressi ja 1 pindmine rebend. Laps 3200g. Naljakas oli sünnitamise ajal :)
Teine 4 aastat tagasi. Aeg 4h ja 30 min). 2 pressi ja ei ühtegi rebendit. Laps 4300g.
Viimane selle aasta suvel. Aeg 4h ja esilekutsumisega. 4200g, ühe pressiga ja ilma rebenditeta.
Peale igat sünnitust kohe jalul ja võimeline ei tea mis ära tegema :)
Nii, et elu on ilus ja sünnitamine kerge. Aga vat rase olla ma ei taha ja enam ei suudaks. Põrgu piin.
Mul kolm last.
Esimene 15 aastat tagasi. Aeg (ka valud) 4h ja 20 min. 3 pressi ja 1 pindmine rebend. Laps 3200g. Naljakas oli sünnitamise ajal :)
Teine 4 aastat tagasi. Aeg 4h ja 30 min). 2 pressi ja ei ühtegi rebendit. Laps 4300g.
Viimane selle aasta suvel. Aeg 4h ja esilekutsumisega. 4200g, ühe pressiga ja ilma rebenditeta.
Peale igat sünnitust kohe jalul ja võimeline ei tea mis ära tegema :)
Nii, et elu on ilus ja sünnitamine kerge. Aga vat rase olla ma ei taha ja enam ei suudaks. Põrgu piin.
kahe pubekaga 16. november 2008, kl 20.34 |
natuke ka kartsin aga kuna ei teadnud mida karta siis olin kuulnud et palju kõndimine ja vesiaeroobika rasedatele tuleb kasuks.kõndisin palju ,käisin rasedate võimlemises ja vesiaeroobikas.ja sünnitasin lapse haiglasse mineku ajast 3 tunniga.hirmu ei olnud mees oli kõrval ja karta ei tasu.ilma õmblusteta ja ruttu ta sündiski.teine laps sündis ka ruttu ja õmblusteta.palju raskem on nad üles kasvatada kui sünnitust karta.kasuks tuli mul ka perekoolis käimine.
naine 36 21. veebruar 2009, kl 01.55 |
Loen siin kommentaare ja kirjutama ajendas lugu, mis nii sarnane minu kogemusega Pelgulinnas... Mul on 3 last, pojad 14 ja 11 aastased, juunis sündis kauaoodatud tütreke :) Pojad sünnitasin omal ajal Fertilitases. Sünnitused ei olnud just kerged, kuid polnud ka midagi väga hullu. Ämmakas (tasuline) oli mõlemal korral sama. Väga tore naine! Toetas igati, innustas kui vaja ja isegi masseeris selga... :)Oodates oma kolmandat last arvasin, et ehk on tark nö "riiklikku" sünnitusmajja minna. Nii igaks juhuks, et kui mingit erakorralist abi peaks vaja olema on intensiiv lähedal. Fertilitas ka nüüdseks Viimsis ja mis seal siis ikka, kolmas laps ju juba, kõik justkui "selge" ja tead, mida teha. Ja nii otsustasingi Pelgulinna kasuks, kuna Keskhaigla juurde on halb autot parkida :)Jõudsime mehega haiglasse umbes kell 1 öösel, pool kaks pandi rihmad peale, et lapse südame toone kuulata. Valud olid 5 min vahedega, kuid üsna talutavad, ei miskit hullu. Kusagil poole kolme paiku aga muutusid valud järsku väga tugevaks. Edasi hakkas kõik väga tormiliselt arenema! Kohale saabus ka ämmakas, kes vahepeal kusagil ära oli. Ja siis läks "tants" lahti! Üldiselt talun valu hästi ja mingi hirmus karjuja ma pole (pealegi oli ka mees kaasas ja justkui piinlik oleks täiest kõrist karjuda). Kuna valud aga muutusid aina tugevamaks, siis justkui instinktiivselt tulid valuhoogude ajal sellised oigelaadsed häälitsused... nii juskui oli kergem olla. Ämmakas seepeale aga hakkas hurjutama, et mis sa teed siin nii koledat häält, et böööö ja bööööö (üritase minu oigeid järele teha), et keegi ei taha kuulata siin sellist häält! Mul hakkas kuidagi piinlik, et issand, kas tõesti nii õudne siis olen siin oma valudes. Katsusin siis mitte piiksatada. Ja kohe oli probleem hingamisega. Ämmakas käskis valude ajal peenikese häälega ikka uuuuu ja uuuuu teha, et justkui puhun küünalt oma rinnal. Nüüd tundus kuidagi kohatu peenikese häälega ulguma hakata, hingasin niisama ilma hääleta. Jälle halvasti! Ämmakas ägestus selle peale, et kas ma ei saa aru, mida ta räägib või ei kuule ma hästi? Püüdsin siis ulguda nii nagu jaksasin! Valuhoogude ajal sulgesin silmad, mille peale ta jälle röögatas, et hoia silmad lahti! Ei tohi silmi sulgeda! Tundsin, et ta juskui mõnitas mind. Kui vahepeal kergem oli vaatasin abitult mehele otsa, et ütle talle ometi midagi. Kas peab siis nii inetult rääkima?! Hiljem ta muidugi ütles, et oli ka shokis ja ei julenud iitsatadagi, et muidu äkki läheb üldse minema...:) Kui laps juba juba sündima hakkas surus ta mind pool-sellili, ja käskis jalad tugevalt vastu rindu tõmmata. Kõik käis jällegi sõimu saatel, et kas ma ei saa aru kus mul rinnad on või?! Mul aga kippusid jalad krampi minema ja valuhoo vahel suutsin ka öelda, et nii on paha, kuna jalad lähevad krampi. Et esimesed lapsed olen kükakil asendis sünnitanud, prooviks nüüd ka niimoodi. Selle peale tuli jällegi sõim, et kas ma tahan siin hommikuni sünnitada või, et sellises asendis läheb palju kauem, aga noh, eks ma ise tea siis?! Vinnasingi lõpuks siis mehe abiga ennast põlvili asendisse. Kohe oli kergem ja jalad ei krambitanud enam. Nüüd juba läks pressimiseks... Punnitasin nii kuidas jaksasin, et ometi võimalikult ruttu sealt laualt minema saada...Enam ei läinudki kaua, 3 tugevat pressi ja tütreke käes! :) Nonii! Läbi sai! Kell oli ainult 3.05. Ei mingit hommikuni sünnitamist! Mäletan, et olin täiesti emotsioonitu. Lebasin lihtsalt ja vaatasin tühja pilguga. Isegi rõõmu ei suutnud tunda. Nüüd hiljem olen korra ka vaadanud videot, mida mees filmis vahetult peale sünnitust. Näos peegeldub kogu pettumus/alandus.Kuna verejooks ei tahtnud seisma jääda hakkas ämmakas kontrollima, et mis siis lahti. Võttis siis sellised suured peeglid (mulle tundusid nad sellised lauajala suurused, aga noh kuna peal sünnitust oled ju altpoolt niikuii lai nagu ämber, siis on ehk mõistetav :)) ja kukkus nendega jõuliselt "sonkima", et emakat kontrollida. Muidugi, olles üle elanud sünnituse, on see valu köömes, aga ometi tundus see protseduur nii valulik, et julgesin iitsatada, et valus on. Selle peale nähvas ta, et muidugi on valus, ega ta sellepärast siis tegemata jäta! OK! Arusaadav, aga kas peab siis niimoodi suhtlema? Ma tõesti ei saa aru? Järgmisel hetkel saabus anestesioloog, surus mulle maski pähe ja korraga oli tuba arste täis. Mees saadeti lapsega teise ruumi. Mis toimub, küsisin. Üks vene õde ütles, et küll arst räägib. Ja siis ma uinusin. Hiljem selgus, et oli emakakaela rebend ja sellest ka verejooks. Minu günekoloog hiljem imestas, et kuidas kolmanda lapse sünnitamisel üldse selline asi tekkida võiks, tavaliselt juhtub seda esmasünnitajatel. Aga ju ma siis suurest hirmust pressisin liiga kõvasti :)Sorry, et sai nüüd selline pikk jutt ja ehk tundub mõnele ka liigse halamisena... aga just sellised olid minu emotsioonid sellel sünnitusel ja mul on siiralt kahju, et see nii oluline hetk - sünni ime! - ühe nõmedalt käituva ämmaka pärast nii rikutud sai, et meenub vaid negatiivne! Kui selline oleks olnud mu esmasünnitus, oleks järgmised lapsed vist küll tulemata jäänud...
apple 07. märts 2009, kl 17.53 |
jeerum 10. märts 2009, kl 16.10 |
vaene naine 36 ,kui kahju mul sinust hakkas,mul endal ka 3 last ja esimese sünnitasin keskhaiglas,olin kuni lapse sündimiseni üksi ,keegi ei huvitunud,kui hüüdsin, et tuleb siis küsiti ,mis teil tuleb ,ma siis et lapse pea on väljas,sihuke tunne oli küll,aga ikka pidin kõndima ja laua peale ronima,siis uuesti pressima hakkama,teise lapsega samuti ,ta peaaegu kukkus välja ,3 oli aga raskem,oli ülekantud rasedus ja veed rohelised,kutsuti esile ,sündis 4 tunniga ,ei ütleks et ma alt nii lai olen,aga mingit traumat mulle meelde ei jäänud,rebendeid pole olnud,sünnitaks veel 4-ndagi aga kasvatamine on palju kordi raskem,oskaks siis lapsed tänulikudki olla,pubeka eas aind hauguvad.Närvid täitsa läbi neist.Igal juhul jääb 4 tulemata ,pole vaja sihukesi tänamatuid kutsikaid.
Lisa postitus