Esimene sünnitus oli nagu õudusunenägu, meeletu piinlemine 14h!,Ja siis torgati looteveed lahti, peale mida läks veel tükk aega. Segasid sünnituse kulgu mu hästi tugevad kõhulihased, ise olin 22 aastane. Kuid ikkagi ei tulnud mult häälepiiksugi, ning ämmakas püüdis minuga seal naljatada- SUURED TÄNUD TALLE! Hiljem palusin talt andeks- nimelt olin valu pärast tal mõlemad käed siniseks pigistanud ja omal olid huuled verised. Sünnitus oli raske, esimesed tugevad valud algasid 6:00-22:50 oli poeg,3800g, käes, rebendeid ja lõikumisi jagus, hiljem tekkisid veel mul tüsistused... Kuid personal oli SUPER- nii hoolitsevad, mõistvad ja head, v.a. praktikant, kes laupäeval lasi mu haavadesse põletiku, kuigi tetasin, et seal all on kindlalt midagi viltu, ja ei teinud mitte midagi- isegi ei vaatanud. Arst sai teada alles esmaspäeval, kui ise üle vaatas- oi, kus see praktikant sai peapesu! Pärast käis veel mu juures silmad nutust paistes uurimas, kas peale arstipoolset ravimitega sekkumist on mul parem? Hiljem lasti veel üks õmblus lahti- sest see ei lasknud põletikulisel alal paraneda. Kodus tuli kasutada veel terve kuu vishnevski salvi sinna haavadele.
Igal juhul, edasises sekselus sain harva rahuldust, sest olin alt ikka väga ``ämber``, eriti kui erutusin.
Tiene sünnitus toimus 10 aastat hiljem. Teist sünnitust kartsin meeletult, tahtsin keisrit, oleksin saanud kah -silmapõhjad on piiripealsed + kõrge vererõhk, kuid mu sisse võtnud meesarst veenis mind ümber- lõigutud ja armidega naine pole just see kõige meeldivam. Samas pani ta mulle käele kõik valmis ja opisaali samuti, ning oli sünnituse juures ise isiklikult, rahustas, mu oma mees kõrval naljatas, kõik lõõpisid ja tuju oli kõigil hea. Lõikasid lahti tolle esimesesünnituse lõikearmi- sest see ei veninud, õde tahtis uut lõiget teha- arst ei lubanud, käskis vana lahti lõigata. Muid rebendeid oli väga vähe ja väiksed.Samuti arst käskis õel korrigeerida ühtlasi ka ava suurust (kahandas teist). Isegi ise tegin nalja presside vahel. Tõsi, teise sünnituse ajal kaotasin 2 korda peaaegu teadvuse- mees toibutas nuuspiiritusega vahepeal. Ämmakas ja arst ütlesid, et sellist pingevaba ja hea koostööga lõbusat sünnitust polegi ammu olnud. Samas kõrval sünnituspalatis käis kisamine terve lõuna ja õhtu. Kuid ma unustasin mõlemad sünnitused koheselt, kui teine laps oli mu kõrvale pandud. Ei teagi, kuid teine möödus kiiremini,(kutsuti tilgutiga esile). Tilga pandi peale 12:00, ja 17:50 oli poja käes. Mees oli meiega palatis kelle 23:00-ni. Keegi minema ei ajanud, isegi toideti teda sel päeval haiglas. Endised palatikaaslased käisid meid kah vaatamas, ja õnne soovimas. Nad arvasid,et kisajaks olin mina, ja saades teada, et mul poja juba ammu käes- nad ei saanudki aru, kes seal kisab. Sest meie sünnituseelse palati hulgast olin sel päeval ainus sünnitaja.
Hiljem sain teada, et mul poja 3850 ja tundi kaks peale mind sünnitas see naine tütrekese 2850. Öösel toodi ta minu palatisse.