Minul kestis sünnitus 29h ja see oli ikka tõsiselt jube kogemus. Esimene sünnitus oli. Veed tulid kodus ära ja peale seda nii 5-6h polnud häda midagi. Lamasin kodus ja ootasin valusid, kuna ämmakas oli eelnevalt öelnud, et kui emakas lahti ei ole, siis Pelgus lihtsalt ei võeta vastu.
Siis hakkasid regulaarsed valud nii 6-7 min järgi. Minu meelest olid täitsa valusad, aga nagu hiljem selgus polnud need esialgsed valud valud ega midagi. Pelgus võeti mind sisse ainult tänu sellele, et vete tulekust oli 12 h möödas. Emaks oli avatud ainult 2-näppu. Peab vist 12 olema, et sünnitegevus algaks. Päris valud algasi nii 14-15h hiljem ja ma ausalt öelda ma arvasin, et suren maha. Ausalt!!! See oli nii jube ... aga emakas ei läinud ikka lahti. Mulle tehti valuvaigistav epiduraalsüst (põhimõtteliselt lunisin, et palun tehke)- mõlemad, esimene narkoosiga ja paar tundi hiljem see teine osa ilma narkoosita. See võttis nii paariks tunniks valu maha. Ämmakas soovitas magada. Ma olin sellest valust nii shokis, et magamisest ei tulnud midagi välja, lihtsalt nuuksusin nutta kogu selle aja mil oleks võinud nats puhata. Siis kontrolliti, et emakas on lahti ikka veel ainult 3-näppu. Anusin, et mulle keiser tehtaks, sest olin omadega tõsiselt läbi ja ausalt öelda oli vaimne ehmatus ikka ka üsna suur (no ma kujutasin ette, et on valus, aga see kõik oli kordi hullem kui ma oma kõige koledamas ettekujutuses olin ette arvanud). Ma ei olnud eelnevalt isegi kaalunud keisrit. Seda mulle ikkagi ei tehtud, tehti epiduraali teine osa. See nii tuimestavalt enam ei mõjunud ja valus oli ikka, aga mitte nii hullult kui ilma selleta. No ja siis kui 27h oli möödas hakati stimuleerima, kuna emakas ikka ei avanenud. See oli ka midagi jubedat ... nii õudsalt valus oli! Ausalt praegu tuleb ka pisar silma kui seda kõike meenutan. No ja kui 1h oli sitimuleeritud oli emakas lahti ja siis algas sünnitamine. See kestis a la 40 min. Ma pärast ämmakalt küsisin kui kaua. Ma olin ise selleks ajaks nii läbi, et ei teadnud mitte millestki, rääkimata ajast ööd ega mütsi. Laps oli suur 4,4 kg ja tänu taevale terve. Praegu on mul ilus armas tütar kodus ja ma olen ta üle väga õnnelik. See on ainuke hea asi kogu selle jama juures.
Ehk siis kokkuvõtvalt: minu häda oli selles, et emakas ei läinud lahti ja laps oli suur.
Siiani arvan, et minusugustele oleks pidanud tegema keisri. Ma arvan 100 aastat tagasi sellised minusugused surid sünnitamisel lihtsalt maha.
MA EI OLE MITTE MINGIL TINGIMUSEL NÕUS ENAM SEDA nn LOOMULIKKU SÜNNITUST LÄBI TEGEMA!
Esialgu on laps veel nii väike, aga kui meil peres teise lapse teema üles kerkib, siis ma olen nõus seda tegema vaid siis kui ma saan kindel olla, et mulle tehakse keiser. Et see esimene-jube-kogemus meie loomuliku sünnituse austajatest meedikutele kvalifitseerub keisri näidustuseks.
Minu "loomulik" sünitus koosnes siis epiduraali kahest süstist, stimuleerimisest ja kõige lõpus siis oli platsenta ka emakaseina küljes kinni. Nii et lamasin veel 1h jalad püsti ja ootasime, et ehk tuleb ikka ise välja. Ei tulnud, võeti manuaalselt. Mida oliselles kõiges loomulikku? Ainult minu piinamine. Oleks võinud kohe teha keisri kui oli näha, et asi läheb pikaks ... või vähemalt siis kui ma seda anusin teha. Selline kogemus siis minult ... aga tütar on tõesti imearmas ja taevale tänu, et terve.