Sünnilood
Sünnitus/kestus/taastumine/sex
| Isabel 08. mai 2009, kl 09.41 |
Tere !
Mind huvitavad järgmised küsimused : kui kaua Teie sünnitus kestis ? Kui kaua kestis see aeg , kus valu oli talumatu ? Kui kaua taastusite sünnitusest ? Millal saite esimest korda sexida , peale sünnitust ? Kui kaua Teie istuda (või midagi muud sarnast) teha ei saanud , peale sünnitust ? Kas Teil (kellegil) on juhtunud nii , et on raske sünnitus ja iga kord kui lapsele otsa vaatate , tuleb meelde see valu ja põrgu , mille tema tõttu läbi elasite ? Kas Teil kellegil on veel sellist tunnet olnud , et paljas mõte sünnitusest ajab iiveldama , lööb vererõhu kõrgeks , paneb kondid ja lihased valutama (ja seda kõike sõna otsases mõttes) ?
Minu poolt siis nii palju küsimusi . Ootan vastuseid , kogemustest . Ei ole vaja sünnitust illustreerida . Vähemalt minu jaoks .
Kas kellegile , peale minu veel tundub , et sünnitus kui selline saab olla kõige suurem õudusunenägu , mis minuga eales juhtunud ?
Mind huvitavad järgmised küsimused : kui kaua Teie sünnitus kestis ? Kui kaua kestis see aeg , kus valu oli talumatu ? Kui kaua taastusite sünnitusest ? Millal saite esimest korda sexida , peale sünnitust ? Kui kaua Teie istuda (või midagi muud sarnast) teha ei saanud , peale sünnitust ? Kas Teil (kellegil) on juhtunud nii , et on raske sünnitus ja iga kord kui lapsele otsa vaatate , tuleb meelde see valu ja põrgu , mille tema tõttu läbi elasite ? Kas Teil kellegil on veel sellist tunnet olnud , et paljas mõte sünnitusest ajab iiveldama , lööb vererõhu kõrgeks , paneb kondid ja lihased valutama (ja seda kõike sõna otsases mõttes) ?
Minu poolt siis nii palju küsimusi . Ootan vastuseid , kogemustest . Ei ole vaja sünnitust illustreerida . Vähemalt minu jaoks .
Kas kellegile , peale minu veel tundub , et sünnitus kui selline saab olla kõige suurem õudusunenägu , mis minuga eales juhtunud ?
| Isabel 08. mai 2009, kl 10.41 |
| hm 08. mai 2009, kl 21.14 |
| mõtlemises kinni 09. mai 2009, kl 16.25 |
mida rohkem sa mööda foorumeid kondad ja sünnitusest filme vaatad, seda enam end üles krutid (filmid sünnitusest on minu jaoks liig, põhimõtteliselt ei vaata neid, sest mind valdab sõna otseses mõttes kabuhirm). õpi end lõdvestama ja mine mehega koos koolitusele, kus õpetatakse hingamist ja sünnitusel abistamist.
mina isiklikult kardan koledasti valu, aga sünnitamist ei kartnud ja ei olnud üle mõistuse valus ka. valu ununes ja kadus kohe kui laps kõhule pandi.
on naised enne sind toime tulnud, tuled ka sina. eriti veel nüüd, kui on mitu abilist su ümber, epiduraali võimalus jne. usalda ennast ja abilisi ning pea meeles, et hirm on kõige suurem vaenlane. kui oled endast väljas, ei suuda sa aidata ei ennast ega last.
sünnituse kulg, õmblused, taastumine jms on väga individuaalne ning samamoodi seotud sinu mõtlemisega. kui oled sünnituse suhtes negatiivselt meelestatud, pressid valel ajal ega kuula, mida sulle räägitakse, siis läheb raskeks.
kui mees tahab sünnitusele kaasa tulla ja sina tahad, et ta tuleb, on tore. kui ta ei taha tulla, ei tohiks teda selleks kindlasti sundida. minul oli mehest suur abi, tema seljamassaaž valude vaigistamiseks oli asendamatu ja kui ta ka otseselt ei saanud midagi teha, siis mulle oli vajalik lihtsalt ta kohalolek. kui mees ei taha, siis ei pea ta vaatama, kuidas laps su kehast välja tuleb. ta võib seista su selja taga vms.
mina isiklikult kardan koledasti valu, aga sünnitamist ei kartnud ja ei olnud üle mõistuse valus ka. valu ununes ja kadus kohe kui laps kõhule pandi.
on naised enne sind toime tulnud, tuled ka sina. eriti veel nüüd, kui on mitu abilist su ümber, epiduraali võimalus jne. usalda ennast ja abilisi ning pea meeles, et hirm on kõige suurem vaenlane. kui oled endast väljas, ei suuda sa aidata ei ennast ega last.
sünnituse kulg, õmblused, taastumine jms on väga individuaalne ning samamoodi seotud sinu mõtlemisega. kui oled sünnituse suhtes negatiivselt meelestatud, pressid valel ajal ega kuula, mida sulle räägitakse, siis läheb raskeks.
kui mees tahab sünnitusele kaasa tulla ja sina tahad, et ta tuleb, on tore. kui ta ei taha tulla, ei tohiks teda selleks kindlasti sundida. minul oli mehest suur abi, tema seljamassaaž valude vaigistamiseks oli asendamatu ja kui ta ka otseselt ei saanud midagi teha, siis mulle oli vajalik lihtsalt ta kohalolek. kui mees ei taha, siis ei pea ta vaatama, kuidas laps su kehast välja tuleb. ta võib seista su selja taga vms.
| rase 01. juuni 2009, kl 11.06 |
olen rase - 11 ndlt ning olen ka mõelnud, et milline võib sünnitus olla vms. Olen lugenud sünnituslugusid, kuid nendest täiesti loobunud, sest mida rohkem ma loen, seda rohkem end üles krutin ning ei mõju see hästi.
Igaühel on sünnitus idividuaalne.
Olen mõelnud, et kui on need miljonid ja miljonid naised saanud hakkama, miks ei peaks mina hakkama saama. Ok, meest ma ei tea, kas tahakski kaasa. Ta ise ka eriti ei taha tulla.
Et oma sünnitust lihtsamaks teha, on olemas perekoolid, kus õpetatakse õieti hingama ja millal pressida jne jne jne jne...
Ära liialt mõtle sellele, et kuidas läheb sünnitus vms...naudi rasedust...
Igaühel on sünnitus idividuaalne.
Olen mõelnud, et kui on need miljonid ja miljonid naised saanud hakkama, miks ei peaks mina hakkama saama. Ok, meest ma ei tea, kas tahakski kaasa. Ta ise ka eriti ei taha tulla.
Et oma sünnitust lihtsamaks teha, on olemas perekoolid, kus õpetatakse õieti hingama ja millal pressida jne jne jne jne...
Ära liialt mõtle sellele, et kuidas läheb sünnitus vms...naudi rasedust...
| :) 02. juuni 2009, kl 00.51 |
miskit positiivset kah...mulle oli sünnitus lahe kogemus (ilmselt tarbisin piisavalt valuvaigisteid ja mul oli 2 inimest mind lõbustamas),saalis läks 8 tundi ja ehk need viimased 28 min,kui laps köhust välja tuli olid veidi valusad, aga mitte tapvalt. Lapse isa kaasas ei olnud, tema meelest see rohkem nagu naiste töö.Eks mingi 3 pvä kuni nädal oli selle istumisega veidi kehva, aga polnud ka miskit hullu,tissitatud sain.Probleem oli sellega,et ömblused seal jalgevahel rebenesid, kui vankrit töstsin, aga mis ikka, ära paranesid.
Ma keeldusin raseduse ajal sünnitusvideost ja kõikvöimalikest loengutest, otsustasin,et tuleb mis tuleb ja siin ma olen, ei öppinud ma eraldi hingamist ja pressimise kohta ütleb see ämmaemand,et kes ja mis.Ausalt, rasedana olemine on minu meelest tüütavam kui mõte sünnitusest, millal tahes uuesti sünnitama.
Päikest kõigile.
Ma keeldusin raseduse ajal sünnitusvideost ja kõikvöimalikest loengutest, otsustasin,et tuleb mis tuleb ja siin ma olen, ei öppinud ma eraldi hingamist ja pressimise kohta ütleb see ämmaemand,et kes ja mis.Ausalt, rasedana olemine on minu meelest tüütavam kui mõte sünnitusest, millal tahes uuesti sünnitama.
Päikest kõigile.
| chaty 02. juuni 2009, kl 22.17 |
Ma ei oskagi öelda kaua minu sünnitus kestis. Valud hakkasid eelmisel ööl ning järgmisel päeval kell üks pandi mind sünnitustuppa ning laps sündis südaööl.
Õiged valud hakkasid mul alles peale seda kui veed ära tulid ning need kestsid u 40 minutit ja siis sündiski laps, kuid ma ei ütleks et need valud oldi talumatud. Kordagi ei olnud mõtet et " ma ei suuda " kuigi kuulsin kuidas kõrval palatis naised muud ei röökinudki kui seda.
Sünnitusest taastusin paar nädalat. Umbes nädalake veritsesin ja kui kiiremalt kõndisin hakkas kõht valutama kuid umbes paari nädalaga see möödus.
Seksisime 2-3 nädalat peale sünnitust.
Istumine oli ebamugav 3-4 päeva ning esimesed päevad väga vetsu ka ei kippunud kuigi pidi käima iga paari tunnitagant ,sest peale sünnitust arst ütles et ei tunne kui põis on täis.
Muidugi ma vahel mõtlen ,et ega see sünnitus just meeldiv ei olnud ja kuigi asjast on möödas aasta on see valu veeles meeles kuid see ei olnud mingi põrgulik ega hull valu ja kui lapse nelja pressiga välja punnitasin oli ju valu täiesti kadunud.
Ei ole olnud mingeid jubedaid mõtteid selle sünnitusega seoses....võin vabalt veel sünnitama minna ning see kord tean mis mind ees ootab ja ma ei usu küll et mingit hirmu minus tekiks :D Kui ma veel rase olin kartsin paaniliselt sünnitust ja peale sünnitust lihtsalt naersin kui rumal ma olin et nii suure paanika tegin sellest :P
Usu mind , sünnitus ei ole üldse nii hull kui see tunduda võib. Muidugi on see kõigil erinev kuid sa oled naine ja sa saad sellega hakkama!
Õiged valud hakkasid mul alles peale seda kui veed ära tulid ning need kestsid u 40 minutit ja siis sündiski laps, kuid ma ei ütleks et need valud oldi talumatud. Kordagi ei olnud mõtet et " ma ei suuda " kuigi kuulsin kuidas kõrval palatis naised muud ei röökinudki kui seda.
Sünnitusest taastusin paar nädalat. Umbes nädalake veritsesin ja kui kiiremalt kõndisin hakkas kõht valutama kuid umbes paari nädalaga see möödus.
Seksisime 2-3 nädalat peale sünnitust.
Istumine oli ebamugav 3-4 päeva ning esimesed päevad väga vetsu ka ei kippunud kuigi pidi käima iga paari tunnitagant ,sest peale sünnitust arst ütles et ei tunne kui põis on täis.
Muidugi ma vahel mõtlen ,et ega see sünnitus just meeldiv ei olnud ja kuigi asjast on möödas aasta on see valu veeles meeles kuid see ei olnud mingi põrgulik ega hull valu ja kui lapse nelja pressiga välja punnitasin oli ju valu täiesti kadunud.
Ei ole olnud mingeid jubedaid mõtteid selle sünnitusega seoses....võin vabalt veel sünnitama minna ning see kord tean mis mind ees ootab ja ma ei usu küll et mingit hirmu minus tekiks :D Kui ma veel rase olin kartsin paaniliselt sünnitust ja peale sünnitust lihtsalt naersin kui rumal ma olin et nii suure paanika tegin sellest :P
Usu mind , sünnitus ei ole üldse nii hull kui see tunduda võib. Muidugi on see kõigil erinev kuid sa oled naine ja sa saad sellega hakkama!
| n32 06. juuni 2009, kl 22.25 |
Esimene kord oli muidugi õudne ja hirmutav. Kuna ei teadnud mis ees ootab. Kuid tegelikult oli ikka ka nati valus ja häält tegin, kuid mitte seetõttu, et karjud aoleks tahtnud, vaid selline "möirdamise" hääl tuli nagu ise enesest. Laps oli normaalsete mõõtuteda. Polnud liiga suur ega väike(3800).
Teine kord oli sünnitus lausa imeline kogemus. Kõik läks ruttu ja polnud rebendeid ega midagi. Lihtsalt kuulasin ämmakat ja tegin täpselt nii nagu õpetas. Laps oli suur (4950) ja sellest hoolimata oli enesetunne super! Koju läksin järgmine päev juba. Plaanin ka kolmanda saada, eks ole näha kuidas läheb siis.
meest polnud juures, kuna töö tttu oli eemal.
Teine kord oli sünnitus lausa imeline kogemus. Kõik läks ruttu ja polnud rebendeid ega midagi. Lihtsalt kuulasin ämmakat ja tegin täpselt nii nagu õpetas. Laps oli suur (4950) ja sellest hoolimata oli enesetunne super! Koju läksin järgmine päev juba. Plaanin ka kolmanda saada, eks ole näha kuidas läheb siis.
meest polnud juures, kuna töö tttu oli eemal.
| aga mis siin 07. juuni 2009, kl 13.22 |
ilustada on
tegelt on sünnitus ju jube ja selle tagajärjed on tihti veel jubedamad
kõik vaikitakse maha , et ometi tulevane sünnitaja´ hüppaks teadmata kohas vette´.sest siis kui sünnitamine hakkab , pole ju pääsu.miks tagajärgedest midagi ei räägita , nii nagu see tegelt on ? Miks illustreeritakse paljusid asju.
miks ei räägita sellest , et paljud ei saa oma sekselu enam IIAL korda , kui ei lase teatud oppe teha jne.
illusioone ei tasu tekitada
pole see nii lill midagi , kui paljud kirjutavad
tegelt on sünnitus ju jube ja selle tagajärjed on tihti veel jubedamad
kõik vaikitakse maha , et ometi tulevane sünnitaja´ hüppaks teadmata kohas vette´.sest siis kui sünnitamine hakkab , pole ju pääsu.miks tagajärgedest midagi ei räägita , nii nagu see tegelt on ? Miks illustreeritakse paljusid asju.
miks ei räägita sellest , et paljud ei saa oma sekselu enam IIAL korda , kui ei lase teatud oppe teha jne.
illusioone ei tasu tekitada
pole see nii lill midagi , kui paljud kirjutavad
| p 07. juuni 2009, kl 13.25 |
Oli maailma hullem valu ja talumatu valu kestis umbes 16 tundi , millele järgnes 2 tundi presse mis polnud nii hullud kui avanemise valud kuid siiski suht jubedad.Ei last vaadates ma ei mõtle valudele aga mul on need siiski väga ilusasti meeles ja see takistab mul veel ühte last saamast sest ma pole nõus enam siukest õududt läbi elama.
| vaiki 09. juuni 2009, kl 13.01 |
| vaiki 09. juuni 2009, kl 13.05 |
Lisa postitus