kas on kellegil esinenud raseduskriisi? Sattusin sellisesse olukorda juba raseduse keskfaasis,kui ühtäkki tundus see otsus mulle ikkagi vale.Sünnitus polnud raske ,kuid mingit erilist rõõmu ma ka ei tundnud.Siis algaski aeg ,kus kõik läks justkui allamäge,kaasaarvatud suhted mehega.Kõik ilus oleks tol hetkel nagu kildudeks purunenud.Miks küll lapse sünd võib elu nii kapitaalselt muuta?

Kallis naine!
Eelkõige mõtle oma pisikesele kes tänu sulle on ilma peal ja kes ülekõige vajab su soojust ja lähedust!!!!Vaata meeste järgi me ei saa kahjuks joonduda ja kõiki nende kapriise taluda,,,raseduskriis see on su mõtlemises kinni!Sa lihtsalt elad teadmisega et kõik on võimatu! Proovi mõned päevad elada nii,et ei mõtle ühtegi halba mõtet,soovi ainult head ja mõtle et ühel päeval on kõik hästi ja usu mind see mida sa ka hinges väga tahad-see ka su juurde tuleb!!!!!Usu see on nii!!!Ma ei ole usklik vaid olnud väga suures masenduses ja raskustes,algul kannatasid ka mu kaks last,sain abi paljudelt nõustajatelt ja hakkasin elu nägema positiivsest küljest kuigi algul oli see mulle tohutult raske ja jube oli end ületada.Tõuse hommikul ja mõtle et täna tuleb ilus päev!Kallista oma last kui vähegi saad,mängi temaga ja armasta teda-kas tead ta tunneb seda!,ja armastatud laps on emale alati suureks toeks mõned aastad hiljem!
Olgu sul nii rasked need suhted kui tahes,meie emade kohus on olla lastele turvaliseks toeks,nemad pisikesed ei saa ju aru meie suurte muredest ja kui ta tajub su närvilisust,kasvab jälle üks depressiivne kodanik siia ilma.
Soovin sulle jõudu olla tubli ema see tasub end ära,HILJEM OLED SA ÕNNELIK JA TUNNED OMA TEHTUD TÖÖST SUURT RÕÕMU!

Maivi,Sul võib küll õigus olla aga siiski ma ei soovinud lapsele ju sellist elu.Soovitusi on hea jagada aga ma lihtsalt ei leia sugugi seda jõudu endas ,et normaalset elu edasi elada.Ennast on raske muuta ja siis seda enam,kui sul pole mingitki kõrvalist tuge.Kuna kaotasin ka töökoha on uut lapse kõrvalt väga raske leida,võiks öelda,et isegi võimatu.Olen täiesti kaotanud igasuguse enesekindluse ja usu paremasse tulevikku.

töö on sul jalgevahel-kasuta seda nii nagu sa lapse valmistasid
mehed nälgas koguaeg...
ja kõik saab üleelatud
vanasti öeldi -rahakott on naisel jalgevahel
ennem kui keegi mind halvustama hakkab siis kui ise peaks töö kaotama ja keegi ei aitaks oleks see vist küll ainuvõimalus,niikaua kuni jälle korralikule tööle saab.Ega siis last saa nälga jätta

pigem annaks lapse ära ,kui seda teeks

on ka läbitud selline etapp.Mul küll oli veidi teistpidi, meest ei ole,töökoht ja kodu on.See on mingi totaalne tabu,millest ilmselt rääkida ei või, ilma et keegi sulle turja kargab.Laps mul juba titeeast väljas,kohusetunnet mul on,piire proovin seada,vahel edukamalt vahel mitte, ematunnetega on nii ja naa.Mul on lapse suhtes rohkem sõbrantsi-tunded.Ja lapsesaamiseks oli õige mees ja õige aeg.Ma pole kordagi tundnud mingit suurt ja roosat tunnet,mäletan,kui tulin sünnitusmajast koju, siis vaatasin seda ilmaimet, pakkisin ta riidesse ja läksin sõpru nägema, kodus ma imikuga eriti kahekesi ei suutnud istuda.Oota, äkki sa lihtsalt ei ole tite-emme, möned emmed on sellised,et naudivad oma lastest kui nad suuremad on.

kui sa ennast tõesti nii halvasti tunned, siis ehk otsid abi professionaalilt, mõtlen psühholoogi. elus on olukordi, kus sõbrannade nõuanded ei aita enam. see, kes siin soovitas prostituudiks hakata, on vaimse hälbega ilmselt.

sul on sünnitusjärgne depressioon - see suht tavaline, aga millegipärast ikka palju ei räägita. võta number psühhiaatrile ja saad oma ajukeemia jälle korda

ja kummale see su nõuanne oli,teemaalgatajale või mulle?

miks raseduskriisit midagi ei räägita , eriti mitte vähemalt :(

Minul oli ka raseduskriis.Ma arvan , et pigem sellest ,et sünnitusmajas tehti mulle alatasa selgeks kui s..t ema ma ikka olen jne.Iga asja kohta oli kellegil midagi õelda (just med.töötajad).Mees oli siis tööl kui haiglas olin, meil oli kokkulepe ,et tehku titevarbad ja tööasjad sel ajal ära , kui veel haiglas olen.Koju tulles vajan teda rohkem.Õhtuti käis tihti.Aga masendus oli ikka.Laps oli rahulik , enamus aega magas.Parim titt keda elus näinud olen.Lasi n.ö teistel ka elada.Üks palatikaaslane ikka ütles , et ärgu ma pangu neid med.töötajaid tähele.See aitas ainult korraks , aga nutta sai kõvasti.Sellisel juhul aitab just kellegi tugev tuge.Minu aitas ainult see , et läksin koju.lapsega mõllas mees enamus ajast.Tal oli see tite vaimustus nii suur , mida minul polnud üldse.Kuigi terve raseduse aeg tundsin suurimat rõõmu oma lapse üle.Imelik , kuidas mõne inimese tehtud märkused võivad sellise asja jumalast pea peale pöörata.
Minu töö oli n.ö ainult mähkmeid vahetada ja titetoit valmis teha.Ülejäänud tegeles mees.Tänu sellele stressist üle saingi.Mees oli minu kõrval mingi paar nädalat.Tööl ei käinud.Ja selle aja sees sain oma kindlustunde(et ma polegi nii s..t ema nagu mulle sünnitusmajas selgeks tehti) tagasi ja hakkasin lapsesse suhtuma nii nagu seda tegin raseduse aeg.Mees ei saanud sellest arugi et mul stress oli ja kõige hullem ongi see et ka kõige lähedasemad ei pruugi sellest aru saada , ennem kui hilja.Kõige parem oleks murest esialgu rääkida ikka kellegi lähedasega , kes sind tunneb (ema , sõbranna , töökaaslane).Kui see enam ei aita , oleks hea juba professionaalne abi.
Sulle soovin edu ja loodan et leiad tuge.Mehega võiksid sellest asjast rääkida omavahel ja ausalt mida mõtled ja tunned.Ja las mõtleb veidi selle üle ja siis räägib.Muidugi iga mees ei suuda ennast naise olukorda panna.Kui mehest abi pole , on mõtekam siis sõbrannaga rääkida.
Nõu ei oskagi nagu anda.Ole tugev!!!

raseduskriisi nõustamisest on minu meelest viimasel ajal piisavalt räägitud nii lehes, raadios kui TV-s. rõhutatakse just seda, et inimene ei jääks oma murega üksi. raseduskriis ei puuduta ainult naisi, ka mehed võivad nö raseduskriisi sattuda. alusta siit

http://www.rasedus.ee/

mina olen ka sama asja üle elanud. alles nüüd, kui laps on aastane, tunnen temast siiralt rõõmu, seni ei suutnud leppida muutusega oma elus. ehk siis üritan ka lohutada - sa ei ole selliste tunnetega üksi ja kõik möödub. kindlasti saavutate teie ka oma lapsega mingi aja pärast harmoonia ja lepite elumuutusega. usu mind, kui laps juba vastu suhtleb ja rohkem "inimene" on, siis läheb kergemaks. pea vastu, ürita egoismi maha suruda ja käi nõustamises. samuti on abiks, kui leiad kellegi aeg-ajalt last hoidma ja rohkem lapsega ringi liigute, mitte ei masendu kodus. lapsel ka huvitavam.