Õunasüda, tänan tähelepanu eest ja ka teema meeldetuletamise eest!
Algusest siis. Eilne päev oli meie perele tõesti tänu- ja lõikuspüha. Selle aasta viimaseks saagiks olid õunad. Neid korjama sõites imetlesime kaunist loodust ja korjates nautisime kaunist sügisilma. Olen tänulik nii saagi kui ka ilusa päeva eest.

Terve füüsise korral on ka emotsioonid ja mõistus stabiilsemad ja pingevabamad, mõtetevoog rahuneb ja selgus kasvab. Keha on üks tervik.

Haidi, ma üks tundetu tükk:) Lõikuspühast saan veel aru- noh midagi on lõigatud ja lõpp selleks korraks..., aga vot tänupüha? Tänada iseennast, et laisk polnud ja suvi läbi kastekannuga aedapidi joosta sai? Ahtühjakahh:))))

Õunasüda, olen lihtsalt tänulik , et vaatamata põuale ja mittekastmisele õunad, küll hilinenult, ikkagi kenasti valmisid. Ma ei tea, mis või kes meie elu täpselt mõjutab. Oma arvamus mul muidugi on, aga see on hoopis teine teema.

Ma oleksin tänulik nendele inimestele, kes viitsivad midagi kasvatada ja pärast raatsivad saaki teistega jagada. Tõeliselt suure südamega inimesed.

Mul on väike aiamaa lapike. Kevadel panin ülejäänud kartuli, mis sugugi hea välja ei paistnud, maha, et mis ma teda ikka ära viskan. Ja sügisel, oh imet, sai peenralt kenad suured kartulid. Samuti kasvas rikkalikult tomatit ja kurki, mida jagasin sõpradega. Kui hea on oma aiast võtta, kui poes on hinnad veel kõrged. Olen kõige selle eest tänulik. Töörõõm veel lisaks.

Jah, ikka leiab midagi tänuväärset, kui hoolega otsida.