Kuidas keegi - minu 66 aastane ema naerab ikka, et nii kui pensionile jäi (mõned aastad tagasi juba) pole enam üldse aega. nii palju tegemist on :)
Muidugi üks asi on see, et vanema inimese liigutused ei ole enam nii kiired kui noorena, s.t. igapäevased toimetused võtavad pisut kauem aega.
Mu emal on kindel päevaplaan, käib keppidega kõndimas 1-2 tundi iga päev. Kui olid krõbekülmad ilmad, siis keppidega ei läinud, jalutas niisama pool tunnikest.
Söögi valmistamine võtab omajagu aega, planeerimine, kust mida soodsamalt saaks ja kuidas odavamalt hakkama saada.
Raamatuid loeb, raamatukogust saab õnneks laenutada.
Käsitööd teeb.
Sõbrannadega saab kokku, korra nädalas kindlasti.
Mõnikord toimetab lapselastega ka. Aga nagu ta ise ütleb, et see väsitab väga ära. Aeg-ajalt viib poja pere koera jalutama.
Ja internetis käib ka! Lehti lugemas.
Kes on aktiivse eluviisiga, ei neil igav ei hakka. Virisejad, pessimistid ja mugavat elustiili harrastavad vanainimesed jäävad sageli tüütuks koormaks oma lastele - helistavad iga jumala päev, räägivad sama juttu, virisevad samade asjade üle ja heidavad ette, et keegi neist ei hooli. Ega nad ise aru ei saa, et külvavad mõttetult negatiivsust ja on tõepoolest koormaks.
See on iga inimese enese teha, et temast sihuke vinguviiu ei saaks.
Iseasi, kui tervis alt veab ja keha nii nõrdaks jääb, et ise hakkama ei saa ning on vaja laste abi. Aga kui selline vanainimene on ikkagi rõõmsameelne, on kõik hästi :)