Tore on lugeda siin noorte kirju, kes oskavad vahet teha vitaalsel ja virisejal memmel, tore kui te oma emadesse isadesse ka seda vitaalsust ja positiivsust oskate sisendada, sest vahel on noorte tuge ikkagi vaja. olen üle 65 ja samuti pidevas ajahädas, nagu mõni eelkõnelejagi. Sestpeale, kui spordisaalid ja ujulad mulle liiga kalliks jäid, käin "keplemas". Et üksi igav oli, otsisin üles kepikõnniklubi, selliseid on üle vabariigi pea igas linnas ja alevikus. Käin klubiga suurematel üritustel Eestis ja välisreisidel, selle aasta sügisel lähen esmakordselt klubiga koos tervisespordi maailmamängudele. Loomulikult tuleb mõne välisreisi pärast pool aastat ainult peedisuppi süüa-see ju kõige odavam juurikas meie kaubanduses, aga kui oled eesmärgi seadnud, siis on elul mõte selle nimel elada ja pingutada. Iganädalaselt või igapäevaselt käin kodukandi mererannas ja metsas keplemas ja praegu ka suusatamas.
Kuna olen kogu aeg näputööd hinnanud, siis hakkasin ka aktiivseks rahvakunstiklubi liikmeks. Küsimus pole ju selles, st ma tahaksin midagi olulist juurde õppida-põhiliselt käin kohal juttu puhumas, vaatamas, mida keegi on tikkinud-kudunud, kes mida plaanib teha ja nii tore on tõdeda, et meie klubi tegemistest ei võta osa vaid penskarid, vaid just nn. keskmine põlvkond ja isegi noored.
Vabadel hetkedel on mul lausa kohustuseks võetud ristsõnade ja sudokude lahendamine, sest see hoiab mälu pidevalt aktiivse ja ei lase tekkida selliseid riiuleid-nurgakesi, kuhu kunagised tarkused tolmukorra alla jäävad.
Loomulikult on 240€ naeruväärne raha, arvestades, et küte, vesi,telekas, telefon ja internet võtavad sellest üle poole. Aga mõelge, me oleme ka 50-dad aastad üle elanud, kui elu oli hulga raskem. Olime küll sel ajal noored ja elumured ei olnud meie, vaid meie vanemate õlul, aga tänapäevane viletsus on sellega võrreldes ikkagi lausa lillepidu.
Minu soovitus kõigile omaealistele- ärge matke ennast muredega koju, mine vabatahlikuna loomade varjupaika või raamatukokku või kirikusse. Kui tervis pole hea, siis mõelge sellele, et on inimesi, kes kätetuna maalivad, teevad tööd ja elavad oma elu, mõelge sellele, et ka jalutud käivad olümpiamängudel ja ükski sõber ei jäta sind eales maha, kui sa ainult selleks temaga kokku ei taha saada, et oma muresid kurta.
Elame veel!