Joonistan akna alla pihlaka, -
kurva ja raagus.
Ootab meresilmalist tüdrukut, -
see ei saabu, ei saabu.

Joonistan väikese punase padja,
mille küljes su juuste hõngu.
Padi nutab: miks kuldne põrssake
oma ninaga minus ei tõngu?
Kuhu jäid ta põsk ja pisikesed kõrvad,
kuhu jäi ta rahutu pea?
Kaks suuremat patja trööstivad väikest
- ka meil pole temata hea!

Joonistan kerge ja kireva kitli.
Tühjalt ripub see kapis.
Olen kuulnud ja kuulan kitli nuttu, -
kittel kisendab appi:
"Andke tagasi tüdrik! Ma vajan ju teda,
kõik ma peidaksin maailma eest:
ta rinnad, ta jalad, kõik, mis naisest teeb naise,
räägib tuntud ja tundmatut keelt.
Tuleks tema, kes tüdrikut armastab
ja peab mind liigseks - ei heida ma meelt,
vaiksel sahinal põrandale ma poeks,
teades - kolmas peab kaduma teelt."

Ja endast joonistan ainult silma,
ja silma põhja su näo.
Ja suu, mis kordab ilmast ilma,
nagu kevadel kordavad käod:
tule,
tule,
tule,
mu armastus!
Ma ei oska joonistada.
Aga kurbust joonistaksin ma nii.

J.S

1939 tehti suur viga
lasti sisse vene siga
dibla sööb ja situb
meie naised läbi nikub
saadaks putsi eesti riigi
türamõõtmises saaks dibladegs viigi
miilitsast sai politsei
pronksiööle hüütkem nüüd vast hei
politsei see kartis pauku
pistis oma näpud pussuauku
aastapäev meil kiirelt läheneb
töökohtade arv aga ilgelt kahaneb

Kas too ikka oli muinasjutt
või on keskil lihtsalt rutt
hästi palju lolle sõnu
ise tundes sellest mõnu
lihtsalt ritta laduda
ja siis ära kaduda
ära kaduda siit ilmast
kaugemale emme silmast
äkki võtab sugeda
peitu kuhu pugeda
peitun äkki riivatusse
siin ei ole emme susse
millega võib äsada
pähe äkki tabada
ropendan siin nagu jaksan
lausa kokutama hakkan
lõpuks kätte jõudnud elu
ellu tekkind lõpuks melu
ropenasin röhkisin
aju endal õhkisin
nagu oleks pidus käinud
külalised ammu läinud
tegelt polnudki neid üldse
kes see ikka ühekülgse
mõttetu ja ropendava
seltsi jagab igavaga

unustasin naerda

Molli äärde pääses Kaja
usuõde Joller ka
neil on valetada vaja
et saaks rahvast röövida
Joller süstiks kiipe ohtralt
eestlasi ta mürgitaks
Kaja samas Eesti mehi
sõtta aina ärgitaks
valimised on küll tsirkus
petta rahvas suurelt saab
rahvale jääb ainult virkus
kasumi vaid võimur saab

siin sa pole naljakas kaval ega relevant

Punamütsikese õe kurb lugu

Läbi metsa viis mu tee
külla vanaemale
imetelles kõrgeid kuuski
ei saand arugi
et nuuskis
eemal tore võsavillem
Tere tere väike Pille
Kuhu jäi su õeke tillem
õeke kiigub alles tares
karjus kuuse otsast vares
veeres jutt meil sedasi
kuni läksin edasi
õhtul koju jõudes kaikus
tarest vastu veider vaikus

Mustamäe valss

Kuskil kapis on seelik
mis nii ülemeelik
kuid selle vist nahka pand koid
läheb selga siis kittel
taskus kuivanud stritsel
ei vahet tee nood vanatoid

Vaikinud on jutuvada
iga unetu nüüd magab
aga õues akna taga
tormab tuul ja vihma sajab
hommikul kui silmad avab
jälle tööle minna vaja
aga igal vabal ajal
unetu siin juttu ajab
aga ma nüüd lähen
sest virgust vähe
turgutan end energiateega
siis kastan lisaks külma veega
küll ma lõpuks üles ärkan
õigeid asju näen ja märkan

Kulgen koju läbi pargi
tervislikult täitsa jalgsi
tammetõru kukkus pähe
enam seda teed ei lähe
parem kiikan viiskend plussi
jalas nunnud roosad sussid
kühvel ühtlasi on kaasas
et saaks vanamehi haarat
siin neid igat masti sorti
kes sööb sousti kes sööb torti
valik võtab silmist kirjuks
kui ooks mära
lausa hirnuks

Öösi käisin mööda maid
tallad mullaseks ka said
õnneks maa ei olnud külmand
pätid ka ei hakand hõlma
palju hullem hoopis see
mis mind netis ootas ees
keset õitsvat suveloojust
kaabud tahtvad õiglust luua
kirves lendab keset õhku
peaministril napib põhku
kuhu vaikselt pesa teha
kui ei taha võtta reha

luuletusi pole kunagi palju
nagu pole palju ka nalju
huumorimeelega on nagu on
kel teda pole ja kellel ta on

Suures sõjas lahinguid lõi naiste pataljon
veel tänaseni suitseb maa ja seal on surnud tsoon
Ja nagu räägib rahvasuu
ei kasva seal ei põõsas puu
neid hirmsaid aegu meenutavad pehkind meeste luud

tshernöööblist väi

Päkapikk sa väike uss
akna taga piilub tuss
otsa sõitis talle buss
nüüd on üks igavene nuss

Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.

A.Alliksaar

idioote pole kunagi palju
ei peata neid düün ega kalju
neid ei künta, ei külvata
kusagilt lihtsalt tekivad

Ütle, kas süda ei ole siis meri,
täis tunnete uppuvaid laevu;
kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri
külvame, lõigates vaevu?

Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus.
Tuul julgustav juukseid sul silus.
Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus.
Elada siiski on ilus!


A.Alliksaar

Üks ainus silmapilk on elu,
Kahest igawikust piiratud:
Üks nendest see, mis enne oli,
Ja teine, mis on pärast meid.

Pea meeles, inimene, –
See on ainus silmapilk!
See läheb ja ei tule
Siis enam tagasi.

Päew läheb mööda…
Aasta läheb… ja ajaratas
Käib hirmsa kiirega. Ja
Ennem kui sa arwad
On käes ju lõpp.

Kuid enne aga,
Kui kätte jõuab öö,
Meid kutsub, ootab
Weel tegemata töö.

Sest unistuseks elu
Wõib olla ainult sellele,
Kes magab ja ei kuule
Siis äratuse häält.

Üks ainus silmapilk on elu,
Kahest igawikust piiratud:
Üks nendest see, mis enne oli,
Ja teine, mis on pärast meid.

Oskar Luts

kas O.Luts ajas tõesti sellist p...luulet või?

kui suudad

Ole sina soomlane või setu
Ära poti serva peale situ!

Tallink Mystar, 8. teki WC

käisin täna vanu radu,
silme ette kerkis pilt:

tuled linnast, lumesadu
teed ei leia kusagilt...

Ma ei taha nagu Kurat sinu hinge
ega nagu jumal õnnistada sind
ma ei ole nõid ja pole ma ka ingel
ega muinasjutu tabamatu sinilind.
Ma ei taha võtta ega anda
reeta ega saladusi pidada
ma ei suuda kiidulaulu sulle laulda
inimesi yhteaegu armastada- vihata.
armastad sa kevadisi tuuli?
Rändame siis koos me kevadtuultena
puudutades kõiki siiralt naeratavaid huuli
naerusära kandes läbi maailma.

/autor teadmata/

Tunnelinu papa
tõstis õllekappa
siis läks viinasappa
kuni sai tööjuures sule sappa
läks oma eluga päris rappa
kuni sai kodus eidelt tappa
aga patune pisipojuke kuulas tal makilt Abbat
nad pidasid teda küll napakaks
aga see oli väike apsakas
kui läks vahel lappama
ta pardiga õllekas käis
kui täitsa purju jäi

Olgu jumal talle armuline

Tunnelinu papa
tõstis õllekappa
sealt ta kappas
siis läks viinasappa
kuni sai tööjuures sule sappa
läks oma eluga päris rappa
kuni sai kodus eidelt tappa
aga patune pisipojuke kuulas tal makilt Abbat
mille oli teinud Japan
nad pidasid teda küll napakaks
aga see oli väike apsakas
kui läks vahel lappama
ta pardiga õllekas käis
kui täitsa purju jäi
täie vaardiga
ta õllekas käis pardiga
seal suhtles Karu Mardiga
et kas tõsta sitta hargiga
mis teha musta särgiga
ja üldse kogu selle värgiga
kas tegu on elu eesmärgiga

Olgu jumal talle armuline

tip-tip-tip sajab vihma,
tip-tip
naist tahaks ikka
tip-tip
sajab vihma
tip-tip-tip
naised kõik on piprad

tipp-tipp-tipp
ära pikalt plära
tipp-tipp-tipp
maksa kohe ära
tipp-tipp-tipp
euromündisära
tipp-tipp-tipp
raha kulub ära

maiolerobot

ja lähenevateks oktoobripühadeks:

Meie käime tipp-tipp-tipp,
igaühel käes on lipp.
Eemal paistab tornitipp,
kus on just seesama lipp.
(Ellen Niit)

Vura vuristades purki puristama, samal ajal peeru käristades ja oma wițțu väristades.

Poolik

Mu aru on poolik
mu pudel on poolik
ja poolik on aias
ka kastmisevoolik
mu auto on poolik
tal pooleks on poolid
ja poolik on eesti keel naabril kes Tolik
mu maja on poolik
sealt puuduvad toolid
kõik seinad ning katus ja elan kui krolik
ja sink on mul poolik
ja vorst on ka poolik
neil söödav on ainult neid ümbritsev soolik
ei ole vaid poolik
et kõik on mul poolik
ja seepärast olengi melanhoolik
öö poolik veel ja poolik on ka kuu
ning naeratus on poolik minu suul
sest ühel lauapoolel tule valgel poolik
me vahel seisab oled alkohoolik

Haiku

Mul on püxis kôva oda
sellest aitab välja ona
tegelt tahax naist
mul on püksis kiisu
tema nimi Miisu

Mis torkas mulle hetkel silma
et kirutakse meite ilma
ehk voodis jäädud miskist ilma
läks pauk vist viltu ju siis silma

Pioneer ei karda süsti
ajab kohe pepu püsti

Politseikoera memuaarid.

Oli minulgi kord oma post
ja oli amet üsna väärikas
ei vajanud ma hommikuti kohvi
vaid piisas leivast võiga paksult määritud
aeg lendas kutsikast sai koer
ja uljalt kikki tõusis valvas kõrv
hunt ikka metsa poole vaatab teatas rahvas
usk kuulub rahvale kui katusele tõrv
sest loost moraal on karm
ment pätti jahib peni jaoks on põder
sest pätt on peni parim sõber
ja fakt et sugupuule pissida ei tohi
või muidu ülemus su lihtsalt ära kohib

Internatsionaal

Nüüd üles keda needus rõhub
nälg orjus ikkes hoiavad
Keeb mässul rind ja võitlus lõhub
me orjakütked ahelad
me vägivalla hävitame
uus parem ilm on meie püüd
uus ilm kus võidul ülendame
neid keda orjus rõhub nüüd
ei vabadust saa taevaväega
ei anna tsaar ei hiiglane
vaid oma võimsa julge käega
me vägivalla võidame.
et ülekohut heita hauda
ja õigust võita endile
sest tõmba lõõtsa tao rauda
nii kaua kui raud tuline
ja petab seadus valitsused
üür vaesed verest tühjaks joob
ja kehvistu inimõigused
on ainult tühi lause too
me saame läbi hoolduseta
ei vabadus võrdsuseta
kui õigust pole kohuseta
siis kohustust õigusteta
on tõstetud apoteoosi
need sahti raudtee kuningad
ei töölist parem elu soosi
vaid neid kes ta tööd kurnavad
kuld bande seifidesse jõuab
ja tootja päralt puudus on
nüüd rahvas oma võlga nõuab
mis padakonna kukrus on
dürannid tüssavad meid needes
ent rahu meile koidab ju
nüüd seisaku tehkem armeedes
ja relvad maha pandagu
kui mõtlevad need kannibalid
et teevad sangareid meist taas
siis teadku nad et meie kuulid
sel juhul oma kindral saab
ei õigust ilma valitseda
või olla söödikute sool
vaid meil töörahval sest et teda
peab üleval me töö ja hool
kui lõhub tasumise äike
kõik ahned koerad laiali
ei sellepärast kustu päike
vaid paistab nii kui ennegi
viimse võitluse maale
lahing otsustav toob
Internatsionale
meil uueks ilma loob

Mõned aastad enne oma surma palus Isa mul tema vanaema vanast lauluraamatust välja otsida tema lapsepõlve kirikulaulu, mida vanaema talle tihti tsiteerinud oli. See on see põrguvalu-laul, mis põrgu-elu kirjeldab. Muidugi, selle sõnad on sellised, et väiksele lapsele jäi neist sügav mulje. Raamat ise oli trükitud 1831, nii et on tegemist peaaegu 200 aastat vana lugulauluga.

Oh tulge inimesed
Oh tulge vaevalised
Ja pange tähele
Kui väga piinatakse
Ja hirmsast vaevatakse
Kes pattu teinud julgeste

Oh tulge võtkem sinna
See valju paika minna
Südame mõttega
Ja vaatkem hästi seda
Kui hirmus nende häda
Ja ilma ärarääkmata

Su süda kutsub rooga
Nälg võtab siiski ära
Ei anta raasukest
Küll janu tuleb peale
Ei anta tilka sulle
Kui tuld ja tõrva igavest

Siin kallid riided katvad
Sääl muda, pori matvad
Muud ehet polegi
Kui tuhat tulekiired
Pää pääle kokku löövad
Jääd siiski ikka alasti

Kus on see elumaja
Kus võid sa aset saada
Kes annab sulle nõu
Ei ole muud seal teada
Ega muud aset leida
Kui pime org ja põrguhaud

Siin ilmas ajad aga
Sa tühja au nüüd taga
Seega sa suurustad
Seal kuradid sind naervad
Ja ära teotavad
Ja häbi, naeru tegevad

Kes saab sind austama
Kuis võid sa suurust püüda
Nii hirmsas valus seal
Et kurja valitsesid
Ja kuradi meelt tegid
Kui elasid veel ilma peal

Siin võtad seda kiita
Ja oma aega viita
Hea seltsimeestega
Seal pole muud sul loota
Ega muud seltsi oota
Kui kõige põrgulistega

Need mis sa hukka saatnud
Ja ilmas pahandanud
Su kurja eluga
Need sind seal ära vandvad
Ja hirmsast ära needvad
Ja hüüdvad kurja lõpmata

Kes ööd ja päevad lak’vad
Ja kaklevad ja prass’vad
Ja naervad Jumalat
Need teineteist seal peksvad
Ja hammastega kiskvad
Ja teist kui koerad närivad

Kes ilma lusti ots’vad
Ja rõõmu elu tahtvad
Siin tants’des, kargades
Need ist’vad suures vaevas
Ja palavas ja külmas
Ja pole lusti elades

Küll vahest mõni valu
Ja vaevaline elu
Siin piinab inimest
Küll tõbi ära kurnab
Luud-kondid ära murrab
Teeb rammutumaks vaevalist

Mis saab siis põrgus saama
Kus peab kogutama
Kõiksugu äpardust
Kui ühel hoobil sulle
Ja hulgal tuleb peale
Hirm, häda, valu, jälestus

Su silmad kermest nutvad
Ja järjestikku jooksvad
Need silma pisarad
Sa näeksid kõigel meelel
Et ep ei oleks iial
Siin silmad peas sul olevad

Kui kurjad tühja laulvad
Siin kõrvad meelel kuulvad
Ja tähel panevad
Seal muud ei ole kuulda
Kui hüüdmist, röökmist ikka
Ja kuradite kärinad

Kõik sinu luu ja liha
On must ja õel ja mäda
Ning haiseb kurjaste
Üks kuri maitse järjest
Üks sapp, üks kibe kermest
See lämmatab sind hirmsaste

Küll kuradid sind kiskvad
Ja paigast teise viskvad
Küll tuli kõrvetab
Su sooned, luud ja liha
See pahareti viha
Kõik ühest ära venitab

Mind mäed, kinni katke
Ja, mättad, alla matke
Su suu seal kisendab
Õnnis, kes seda teab
Ja omas meeles peab
Ja aegsast elu parandab.

Vanasti olidki sellised laulud, mis lapsele kurvalt ja isegi hirmutavalt mõjusid. Mäletan, kui vanaisa laulis:"Hirv ojal joob" , "Siidi lipp ja kuldsed purjed....", ja palju teisi taolisi laule, oli mu meel alati kurb. Mis teha, aeg oli selline ja vanaisa väga vana. Vaatamata kõigele olen õnnelik, et saan meenutada neid hetki, kui vanaisa ja vanaema mu jaoks olid olemas.

Novatsiis. Aga omale nime te välja mõelda ei saa, kunagine-nime kasutan mina kaua juba.