von Freeni Pegasuse vastu minu Küürselg-sälg ei saa,
neid kahte neljajalgset ei saa võrrelda,
üks priske, söödetud, tal uhke lend,
mu Küürselg Pegasuse asotsiaalist vend.
eelkirjutaja adus minu tuju,
mu meeleolu teisel lainel,
seepärast täna tühi riim ei suju,
mu luuletus on tõsisemal ainel.
olgu siis, ma teemaalgatajat toetan
ja oma käkerdise siia poetan,
kuid mitte rohelisest mehest,
vaid mulle hingelähedasest merest.
….
Armastan merd,
mitte vaikset ja malbet,
armastan tormist ja marulist,
mühavaid laineid,
süngeid ja kõrgeid,
kaldaid peksvat,
vahulist.
Armastan adru,
mis kaldale heidetud,
merikarpe adrusse peidetud,
tuiskavat liiva ja tuulehoogu,
tuules painduvat pilliroogu.
Armastan maru,
nii hinges kui merel,
armastan elu,
mis tormlemas veres.
Armastus, torm,
kaht sõna ma kannan,
neid, mis elule mõtte annab.