Olen lugenud paljusid Minu sarja raamatuid. Viimati lugesin Tiit Pruuli raamatut "Minu maailm". Ja olin üsna pettunud, ei meeldinud see raamat. Lootsin suurelt rännumehelt vist liiga palju.

neil päevil esitleti "Minu Pärnut", seda vist küll sirviks. autoriks Piret Tali, kes on viimasel ajal ka Vikerraadio hommikuprogrammis olnud. tundub mõistlik naine.

leidsin ema riiulist ühe 1988.a "Nõukogude Naise":
- Tartu tüdrukud kirjutavad haridusministrile, et nad ei soovi koolis enam sõjalist algõpet, vaid kodundustunde,
-Eesti naised nõuavad suhkrut mooside, kompottide ja mahlade valmistamiseks,
-Keilas soovitakse üleminekut vööndiajale...
-maijooksul ´88 osales kaks ja poolsada naist,
-ajakirja artiklile "Mehel on teine" reageerisid arvukad lugejad, kelle arvamused ka ära tuuakse. üks vastanud (mees)arst kirjeldab tolleaegset tüüpilist maanaist niimoodi: "plekiline kittel seljas, sinakad veresoonelaienditega jalad, higihais, rasvased juuksed, halvad hambad, tömbid käed, narmendavad küüned"
Tule taevas appi!

appi tuli?

eks ta tuli appi meile kõigile, s.t arstid on tänapäeval hoopis teistsugused. nad ei tohi oma patsiente halvustada ja taga kiruda. kas siis tohtisid? muidugi mitte, aga kommikarbi- , rahaümbriku- ja telefoniõigus e kõrged tutvused olid üle kõige. parteikomitee, direktorid-juhatajad ja esimehed teadsid alati kõige paremini, kellele ja kui palju "sinist lehte" vaja läheb. oli üks rajooni polikliinik ja selle peaarst vaat et jumala asemik maa peal. sugugi mitte iga mats ei saanud saatekirja "kõrgemale". jaoskonnaarstidel oli kohustus käia kodudes (asi, mida perearstid tänapäeval vaevalt teevad), eks see võis tõesti väga nüristav olla ja peenes tohtrihärras pahameelt tekitada. aga haiglate kehvus (mustus!) ja viletsus, sellega ta vist leppis?
minul on õnn jätkuvalt olla aegade algusest peale sama jaoskonna/perearsti all, kes on mõistev.
arstidest (ja iseendast arstina) kirjutab väga huvitavalt Erik Linnolt oma raamatus "Linnu tiivul".

raamat "Sellest ja liblikatest" vene nüüdiskirjanik. Kellele sürr meeldib, siis hea lugeda.

Mees nimega Ove. Raamat meeldis rohkem kui film.