Vanilla luuleline tavakõne
Septembrile omane ilm troonis maapeal, kord päike, kord vihm, kord tuulevaikus, kord torm. Kohtusid Suvi ja Sügis.
Suve värviline kleidike heljus kerges briisis ja päikesekiirtes kui ta üle aasta taas Sügisele vastu sammus. Kuigi Suvi teadis oma hääbumisest Sügise saabudes, valdas teda imeline ootusärevus.
Ja Sügis tuli, et hoida Suve oma hellade käte vahel ja anda võimalus veel särada ja õitseda, et hingata sõõrmetesse Suve ilu.
Igal aastal ootas Sügis seda kohtumist.
Väsimatult ja teineteist nautides kulgesid Suvi ja Sügis päevades ja öödes, päikesetõusul ja loojangus, teineteisel käest hoides ja armsalt silma vaadates.
Suvi lennutas veel oma soojust, et anda võimalus puhkeda viimastel õitel. Et valmiksid veel viimased annid looduse rüpes enne karme tuuli ja vihmarajusid. Sügis värvis vastutasuks helde öökülma käega puude ja põõsaste lehti, et rõõmustada Suve silmi värviküllusega.
Nii nad kulgesid kuni ühel hetkel upitas Sügis Suvele samblast kingituse - sirmiku, sest kohe-kohe oli käes aeg lasta valla vihmavalingud, et kasta maad, kuni muld täitub elu andva veega, mis annab taimestikule jõu elada Kevade saabumiseni.
Ja looduse ilu hakkas hääbuma. Puud heitsid tormlevates tuultes lehemantlid ült, õiekroonid pudenesid ja haljendus koltus.
Saabus Sügise aeg.
Suvi lahkus vargsi, silmis pärlendavad kastetilgad. Need polnud pisarad hingevalust vaid kirgas sära tuleviku taaskohtumisele mõeldes.
,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,
ridade vahelt lugemine -lisades vaheread - jättes originaali muutmata - vaid katkestades ridu ...et
nende vahele seal peituvat mitte peita vaid leida
,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,
Septembrile omane ilm troonis maapeal,
oli värvi küllus kõike kaunistamas seal
kord päike, kord vihm, kord tuulevaikus, kord torm.
see oli üpris tavaline sügismuutuste loooduslik vorm
ja saabuski viimaks see aeg siis
Kohtusid Suvi ja Sügis.
Suve värviline kleidike heljus kerges briisis
sügistuuled laulsid sügisesel tavalisel viisil
ja päikesekiirtes kui ta üle aasta taas
olid kuld värvid puudel põõsastel ja maas
Sügisele vastu sammus.
suvi kui külmavammus
Kuigi Suvi teadis oma hääbumisest
suvesoojusest selest loobumisest
Sügise saabudes, valdas teda imeline ootusärevus.
suvele järgnes kaunis kuldsügisene värvide kirevus
Ja Sügis tuli, et hoida Suve oma hellade käte vahel
polnud ruumi kahjuks koos olla mõlemal kahel
ja anda võimalus veel särada ja õitseda, et hingata
kuni aeg saabus rohelusel suve päikese eest puhata
sõõrmetesse Suve ilu.
sügisel kui on juba vilu
Igal aastal ootas Sügis seda kohtumist.
suve taaskohtumiseni vahepeal lahkumist
Väsimatult ja teineteist nautides kulgesid
kohtuda viimaks nad siiski lõpuks julgesid
Suvi ja Sügis päevades ja öödes,
looduse kaunites kujutletavais töödes
päikesetõusul ja loojangus, teineteisel käest hoides
palju kaunist üksteises nõnda üheskoos leides
ja armsalt silma vaadates.
muudatusi oodates
Suvi lennutas veel oma soojust, et anda võimalus
läbi elada viimnegi veel alles jääänud elamus
puhkeda viimastel õitel. Et valmiksid veel viimased annid
kui loodus mängumaailmas liivakastis mängu kannid
looduse rüpes enne karme tuuli ja vihmarajusid.
painutades kaski, kuuski, leppi, mände ja pajusid
Sügis värvis vastutasuks helde öökülma käega
muutes kõik sügiseseks kauniks kui võlu väega
puude ja põõsaste lehti, et rõõmustada
Suve silmi värviküllusega.
Nii nad kulgesid kuni ühel hetkel
upitas Sügis Suvele samblast kingituse -
sirmiku, sest kohe-kohe oli käes aeg lasta valla
öelda taevale - sa maapinnale märjukest kalla
vihmavalingud, et kasta maad, kuni muld täitub elu
et sügislooduses saaks sündida uue sünni melu
andva veega, mis annab taimestikule jõu
päästa vainud aasad laaned ja iga õu
elada Kevade saabumiseni.
ja vastu pidada õitseva suveni
Ja looduse ilu hakkas hääbuma.
kui pikast pilerkaarist loobuma
Puud heitsid tormlevates tuultes lehemantlid ült,
külmas tardudes kui söögikõlbulikuks saamas sült
õiekroonid pudenesid ja haljendus koltus.
oli sügis see - ei enam suvesoojus just
Saabus Sügise aeg.
kulda täis terve aed
Suvi lahkus vargsi, silmis pärlendavad kastetilgad.
selle asemele tulid kaunid sügisesed kuldsed ilmad
Need polnud pisarad hingevalust vaid kirgas sära
mis suve viis kuldselt kauni sügise eest ära
tuleviku taaskohtumisele mõeldes.
kuldse sügise kombel seda öeldes