Mina mäletan seda õudset hirmu, mis mul koolis KÄIMISEGA oli. Kuigi kooliga oli silmside, ema võis aknast mulle lehvitada, kuid kooliTEE läks läbi turu (Kalinini turg, kui keegi mäletab, nüüdne Mööblimaja), lettide ja putkade vahelt läbi, ning kuna koolis käisin õhtuses vahetuses, siis pidin ise kodunt õigel ajal ära minema, sest ema-isa kodus polnud, et mind kooli viia, telefoni meil ei olnud, kuigi mõnedel klassikaaslastel juba oli siis. Õhtune kojutulek oli kottpimedas, jällegi üle turu, ja mäletan seda hirmu, oi, kuidas ma kartsin, seal tolknes ikka igasuguseid tüüpe. Ei mäleta, et keegi mind tülitanud oleks, aga ma lihtsalt kartsin. Turul oli nn soolaputka ka, see kõik tekitas kõhedust. Elasime III korrusel, kuidas mul süda hirmust tagus, kui trepist üles läksin, sest pidevalt istus mõni purjus ja täiskustud tüüp trepi peal.
Lasteaias käia oli hea turvaline, minul käis eranditult isa vastas ja viis ka hommikuti (jalgsi, autot polnud tollal), ja kui siis pidin ise hakkama õhtuti pimedas koolist tulema, oli ikka šokk küll.
Sellepärast olengi esimese lapse sünnist saadik kodune olnud ning alati nende jaoks olemas, saata, vastu tulla - millal iganes vaja.