No nii, liivatatikud ka ära nähtud. Suur osa ka koju toodud.
Laupäeva hommikul vara läksime, pojad, hullud, ladusid mu pagasniku liivatatikuid kuivalt täis, ehkki ma nad juba kolme tunni pärast metsast välja kamandasin. Lihtsalt palju oli neid seeni! Vahele mõned üksikud pilvikud ja sooriisikad, ainult männiriisikaid veel polnudki.
Puhastasime neid laupäeval hilise ööni, neil tuleb ju see švamm alt ära kiskuda. No ja kogu pühapäeva siis tegin neid sisse, ilusamad kupatasime marineerimiseks ja suured ja näritud välimusega praadisime sibulate ja võiga ja surusime purkidesse. Ja nii siis läks minu pühapäev ka nende nahka, sain vahele ainult korra turul käia ja korra lõunat teha ja korra pesu pesta. Ei jõudnud nädalavahetuse lehtigi läbi lugeda, raamatulugemisest rääkimata.
Aga kõige ilusam oli see, et üks poegadest leidis üles mu noa, mille ma viis aastat tagasi metsa ära kaotasin! Läksin tookord prooviks väga kaugele vaatama, et kas sealpool kah seeni on, ja otse loomulikult ei olnud. Kui tagasi tee äärde jõudsin, avastasin, et nuga korvist välja kukkunud, aga polnud viitsimist sinna kaugele otsima minna. Nüüd siis sai ühel poistest tatikatest kõrini ja ta läks kaugemale muid seeni otsima ja tuli ebahariliku saagiga - peotäis kuuseriisikaid ja üks nuga. Mul mõlema üle hea meel.
Eelmine nädalavahetus oli pilviku-nädalavahetus, see siis tatika-nädal, järgmisel nädalavahetusel läheme männiriisikate järele.