ütleks siis niimoodi: kes otsib, see leiab. midagi tolleaegset annab tõesti otsimise käigus ka leida, midagi on tagasipöördumatult ajaloohämarusse kadunud. aga tundub, et sellised nostalgiliste maitsete ajakaevurid, st meie siis, hakkame samuti vaikselt välja surema või siis uute maitsete hulgast endale lemmikuid leidma. mina näiteks ei teadnud 30 aastat tagasi, et kitsejuustuga täidetud jalopeno on väga maitsev, õigemini öeldes ei teadnud ma viimase olemasolust üldse midagi.

mäletan seda, et ega vanematel vist raha eriti palju ei olnud, sest häid komme iga päev just laual polnud nagu praegu, vaasis olid karamellid, need eriti peale ei läinud ja kui siis need kasekesed osteti, see oli vast maius, koorevenised ja kadrioru iirised olid ka väga head. isegi trops, mitte sport vaid see kosmos oli vist nimi, see pruun, pähklitega, see oli ka kuidagi imehea ja muidugi need kakao briketid suhkruga ja india pähkel šokolaadis, need olid pappkarbis.

kuid mäletan, et hirmus isu oli värske kurgi ja tomatite järele, ka maasikate, mustade sõstarde, kirsside, õunte jms. järgi, kõike seda sai vaid kord aastas, vaid siis, kui oli hooaeg, nüüd võid kõike seda aasta läbi muhverdada, iseasi, kui hea see on. mulle ei meeldi enam isegi oma kasvuhoone tomat, ei tea, kas tomatitest on nii isu täis või on ka tomatid viletsamad kui varem. rääkimata õunapunnidest.

küll sai ikka hoidiseid tehtud, purki läks kõik, purgist said ka talve magustoidu. poes, kui joppas, said globuse assortii puuviljadest ja tundus imehea, enam ju ei taha. tahad kõike värskel kujul.

kui head tordid ja koogid on tänapäeval müügis ja kui palju igasuguseid retsepte ise neid teha. kes tol ajal teadis midagi toorjuustust või toorjuustu koogist, pavlova koogist jne. poe assortimenti kuulus vist 5 erinevat torti. ainuke tort, mida ise sai tehtud oli juubeli pulbrist ja vahukoor peal. küll sai muidugi küpsetada kõikvõimalikke pirukaid.
saiakesed olid tol ajal paremad, sai ise oli parem, sellist õhku ja põhku ei teadnud tundmagi. need tooted, mida müüdi koduköögis, need tundusid nii maitsvad, küpsised, mis praegu järgi tehtud, ei ole enam need, ei tundu nii head, aga vbl on kõige sellega nagu tomatitega, isu on täis.
teed vahet, kas arbuus on küps, kas apelsin on mahlane, kas viinamarjad pole hapud, kas virsik pole kuiv vaht jne. kes tol ajal sellest aru sai, mandariin oli mandariin ja apelsin apelsin. hea kui oli.

nõukaajal sai sünnipäevale mindud lootuses süüa kartulisalatit, seda ju ei tehtud niisama, ikka siis kui mõni tähtpäev. majoneesiga polnud laristada. täna on mul eilne kodus hakitud kartulisalat karbiga tööl kaasas.
ei teadnud mitte muffigi itaalia köögist, sealjuures pitsast ja spageti polonjesist, ciabatadest ja krutoonidest, connelonidest, oh, see nimekiri oleks ikka pikk, siis olid vaid makaronid, muideks need, seest auguga, paksud ja krõbedaks praetud meeldivad siiani. oh, millised retsepte mereandidest jne. aga siis oli neljapäeviti kalapäev keedetud tursaga. kuidas küll osati kala vastikuks teha.

võib vist kuus päeva meenutada... :)

oisiin niipalju hüna nõu jagatud minule, et pia käib kohe ringi!

mul muidu seda keskturgu siin Oburjes netu ja sis neid muid buenosid ühüpeermarketeid, kust aina kõike ikka jätkuvalt saada on tože netu.

ega mina neid asju ei tahtnudki niiväga muidu seal eelmisel lehekülljel. ma lihtsalt lihtinimesena loetlesin lihtsaid asjakesi, mida enam lihtsalt saada pole ja kui juhtubki, et ongi mõnel känkaral nimi or väljanägemine umbestäpselt sama kui ennemuiste, sis sisu on nendel ikkagi valdavalt soome, poola või urugu ai maitsega, kus siukseid äid asju elusees teha pole osatud.

vatake kallid kaasakannatajad. asja djuum on selles oopis, et see vastik kapitalist on muutnud äraütlemata palju armsa mittekapitalistlikku toidutootmise tehnoloogiat, pigistades toorest välja kõik selle, mis mujal kalli rahhi eest saab maha parseldada ja ülejäänud ollusest valmistab meile sis selle maitsva toote, millel võib küll olla samasugune pealkiri nigu ennemuiste, aga nu sisu kahjuks on jalutama läinud.

kaks lihtsat näidet mis kohe pähe jooksevad:

1. ennemuiste võeti üks kakauuuba, niiviisi nigu tema ära kasvab eksole, ja sellest valmistatigi kakaud ja kakaust jälle omakorda igasugu buenosid asjakesi šoksidest hüva rüübeteni.

nyt võtab hia kapitalist selle kakauuuba, pressib seda kõisepialt ästi kõvasti ja ästi palju, et sialt kakauvõi kätte saada, kusjuures need hyvat pressit lähevad üha pädevamaks ja paremaks neil kätte ära ilusasti. sis võtab selle kakaukoogi, mis pärast pressimist alles jäi, eemaldab sialt veel ühtekoma teist hiad kraami (nt. teobromiini), sis segab sinna sisse igasugu täiteaineid, pressib veel korra, kuivatab ja jahvatab minule sellest ollusest kakaopulbri. aga need hiad asjad, mis sial sees enne olid, nu neid sis lisab vbl iljem mõnele eritootele, mis on LUX ja ERIKALLIS ja mida saab nt mõnest üüberindadega üüberrestoraanist kui delikatessi...


2. vanasti oli meil olemas liha, mida jagati kvaliteediklassidesse (kõrgem sort, esimene sort ja teine sort) ja sis olid eraldi rupskid jms hiakraam, mis ei mahtunud ühegi "liha" sordi nimetaja alla. selleks olid pädevad üübertabelid, kuidas ühte lihakeha tuleb ära tükeldada ja mida kõike sis sellest saama akkab.

nyt läheb liha (nu see asi, mis tegelikult on liha ja mida vanasti klassidesse jagati ja nt viineri sisse topiti) restoraanidesse, kus sellest tehakse üüberdelikatesspraadisid ja see mis üle jääb (nu rupskid, vähekvaliteetsed liha meenutavad rümba osad jms) on kaa liha ja seda liha sis pannakse mulle nut viineri sisse näituseks ja paki piale kirjatakse ilusasti, et sial on 105% liha tegelikult sees ja kuna nyt kõiksee muu jama on kah nn "liha", sis ega nad ju ei valetagi minule eksole.

ja sis ongi nii, et mis te nutate - doktori vorsti ja sardelle ju müüakse jätkuvalt eksole ja mõni on lausa 60% liha akanud sinna sisse panema, aga see 60% pole tegelikult see liha, mida vanasti lihaks loeti ja nii sis juhtubki siuke uvitav asi, et nt sardelle vees keetes ei teki nendest enam üllaülla miskit isuäratavalt lõhnavat puljongit rasvarõngad ilusasti pial, vaid oopis miskine imetabane sogane kummaliselt lõhnav veekene. nuja ohvkoos ei tule sellest sardelkast lahti lõigates enam ka seda kõrgema sordi lihale iseloomulikku lõhna, ega püsi see toode ka enam niiviisi koos, nigu tema vanasti koos püsis, vaid laguneb pudrutaoliseks algosadega massiks...

...aga eisaa eitada, et saada teda ju on.

ma arvan, et see Maks Ima tomatijuust on kah miskine läti keemiatööstuse or poola teraviljatööstuse "tomati"juust või tomati"juust" või sis lausa "tomatijuust" nüüd täna juba oma hias kapitalistlikus traditsioonis........

vikateparantused
*HÜVA mitte hüna
*TOORMEST mitte toorest

jne...

oi, vabandan. kosmos oli see hapu punane möks tuubis. pruuni tropsi nimi oli ontika. :)


aga restorani söögid olid tol ajal superhead ja odavad ka. praegu on selline asi, et võid kalli raha eest näljasena sealt väljuda.

von, ää püüa nüüd tekita siin ilmaasjata stressi...et see pole see ja see on ...mistasiisona...:DDD
ajan näost sisse ja naudin elu...:D
muuseas, minu lemmikud olid kunagi sääreluud, vanaema tõi...:DDD

nii! kõik, kes seni rästut inimsöömises ainult kahtlustasid, said nüüd selgesõnalise ülestunnistuse. tõesti, tõesti, rästu pistiski vanaema säärekondid nahka. jääb üle välja uurida, kes vanaemast kõik ülejäänu ära sõi.

kes teab kuidas seda globuse assortii puuviljadest tänapäeval teha, et see sama hästi maitseks

näh...mõni kontideta indiviid tundub ka päris söödav...:DDD

rästu, mind sul nahka pista ei õnnestu, veeren nii kiiresti, nii kiiresti.
huviline, mäletamist mööda oli selle globuse kompoti koostiseks virsik või kaks, tumedad ploomid, mõned murelid ja enamuses õunatükid. võibolla oli pirni ka, seda enam ei mäleta. proovigi samade puuviljadega ja vähese vedelikuga teha. luuviljadel olid kivid ka eemaldamata, eks seegi andis oma maitsenüansi. nüüd hakkas ennast ka huvitama, peaks isegi järele proovima.

- Võipakk 68 kopikat. Suhkrukilo 78 kopikat, oli ka 84 kopikat kilo.
- Rasvane piklik maitsev rotipirukas maksis 3 kopikat, samasugune õunamoosipirukas ka 3 kopikat.
- Eskimo jäätis oli 21 kopikat, rammus plombiir paksu šokolaadikattega oli 28 kopikat.
- Limonaad (0,33 l) oli 16...25 kop (sellest 9 kop oli taara); kõige kallim oli Baikali-nimeline.
- Leib 14 kopikat, sai 16 kopikat, piim (1 l) 26 kopikat (taara 20 kop).
- Juust 2.90 rubla kilo; keeduvorst 1.60...2.80 rubla kilo (1.60 oli "Teevorst", "Kevadine" 2.10 ja 2.80 "Doktori"), "koeravorstiks" ristitud maksavorst 50 kopikat.
- Kohvikilo 3.60 kuni 4.50 rubla.
- Kolmetärni "konjak" 8.12 rubla, Valtu õunavein 1.02 rubla.
- Komeedi kommid maksid 1.40 kilo ja broiler maksis 2.50 kilo. Laste ja doktorivorst 2.20 kilo ja täissuitsuvorst oli 3.80 kilo. Suitsutursa kilo oli 78 kopikat ja kalakotlet maksis 5 kopikat.
- 1986. a oli kilone leib 20 kopikat, kast Haljala Žiguli õlut 9.20 rutsi. Eesti juust 2.90,keeduvorstid ~2.50 rubla. Palka sain 220-250 rubla.
- Aasta 1991: hapukoor klaaspurgis 200g 34 kopikat, kohupiim 250g 20 kopikat, vorst, liha, viiner 1.80-2.20 rubla kg, suhkur 78 kopikat kg.
- Pakk Kalevi nätsu (5 lehekest) 0,50 rbl, üks nätsupadi 0,15 rbl.
- 1963. a maksis 100 grammi konjakit (brändit) + tass kohvi Tartus Tempo kohvikus 99 kopikat.
- Praad (karbonaad või šnitsel) maksis 1980ndatel sööklas 40-50 kopikat.
- Kuigi banaane õnnestus Nõukogude ajal osta poest vaid kahel-kolmel korral, oli nende kilohind rangelt fikseeritud, 1.20 rubla kilo kohta, apelsinikilo oli 2 rubla.

*Juust oli juust, mitte mingi krdi "juustulaadne toodne" st taimerasvamöks. Nüüd jääb kallimgi Eestis toodetud "juust" noa külge kinni ja ise ei anna seda kuidagi viilutada. Kostroma, Emmentali jne, kus te olete?

*Vorst. Doktorivorst, Lemmik, Kevadine siiani meeles. Puhas liha, mitte "kanamass" st suled, küünised, kõõlused jm stt läbi hakklihamasina aetud. Doktorisepik pooleks, EHEDAT võid vahele ja sinna pääle viiluke vorsti. Hea kartulipõllul nosida. Sardellidest ja viineritest parem ei räägigi.

*Piim. Hapukoor. Kohupiim. Ei kommenteeri, tuleb nutt peale. Võta nüüd mingi "Ricotta" vms stt, kus on lõssitükid vms jamps sees.

*Kohukesed. Lätlaste Karums on midagi sinnapoole.

*Kali. Sel olevat päris vinge alkoprotsent sees olnud, kas isegi 2,5%. Sellest hea maitsegi. Venemaal ja Ukrainas siiani saadaval, bulbaššidemaal pole käinud.

*Jäätis.

*Sai ja sepik kannatasid noaga lõigata. Nüüd vajuvad laiali nagu pardipsk mööda Jenisseid, sest koosnevad veest ja õhust.

Krrt, peaks SORVVO peale saatma neile spekulantidele :D

No ei meenu midagi,mis nii hea tunduks, et tänapäeval igatseks. Mingi nostalgia võib olla, aga andke andeks, mingit rotipirukat või Kosmost küll ei tahaks

Samad sõnad, mil sain teada, kui hea on elada ilma sovjettide värgita, olen vaid õnnelik. Kõike on saada, kõikjale võid minna, kuhu süda kutsub ja saad ise oma elu üle otsustada ega pea lõugama siis kui kästakse: hurraaa!See ongi vabadus, vabadus teha tööd ja elada oma mõtte järgi.

pole keemiavabat sööki söönud ilmselt, sellepärast ei oska midagi head meenutada.

Kuidas ei ole söönud, olen sellest ajast, aga tõesti ei igatse mingit tolleaegset sööki. Teen ka tänapäeval enamuse kodustest söökidedest ise, keemiat sinna ei lisa, aga mingit õlipirukat küll ei igatse

Küll võib sul valus olla, kui pead ainult ninaesiest mõtlema ja muu korda ei lähe.Sulle pandi igale poole niipalju keemiat sisse, et siiamaani on su ajud pehmed. Nüüd sa lihtsalt loed, mis on toote sisse pandud, tol ajal ei kirjutanud sulle keegi pakile, palju keemiat sees on.Nõukogude inimesel oli parem elada,mida vähem ta teadis, tema eest mõtles partei, mida talle partei ette söötis ja mida sisse jootis, sinusugused võtsid kõik vastu.

Eks igal ajal ole erinevaid peresid, oli siis selliseid, kes midagi eriti kodus teha ei osanud ega tahtnud, nende laste meelest olidki mingid poest ostetud rasvapirukad parimad, aga oli ka sellised, kel kodus palju maitsvamaid asju tehti. Ka meie kodus on neli põlve häid perenaisi olnud, seepärast ei igatse mingeid selleaegseid poetooteid

alates 18.51 algas surmtõsiste inimeste aeg:D

noh, ütlengi siis täitsa surmtõsiselt, et tänapäeva tingimustes osatakse üha paremini "....st saia teha".
kõige rohkem on muutunud tordid; kohati need veest, värvilisest liimist ja raasukesest munapulbrist koosnevadki, vähemalt poe omad. nõuka-aegsetest meenuvad esmalt Tallinna kohviku kondiitritooted. klassika!

need rasvased pirukad olid ikka hääd küll..lihaga, moosiga.. eriti kui kuskil võistlustel sai oldud veel. ega need kokkavad emmed siis igale poole ka kaasa jõudnud käia.

et vahel tahad ikka kusagil mujal ka midagi süüa, mitte ainult kodus.
praegu on kõige ilgem söök laatadel. kallis ja vastik.

Aga ostavad seda ilget sööki ,lausa sabad neil laatadel. Mis aga tordisse puutub, siis hea ka maksab. Ostsin tordi, 21 eurot maksis ja nii hea, et külalised kõik oma näüud ka puhtaks lakkusid.Tol ajal üks kreemiplönn vaid oligi.

näpud

tordist
no tõesti, kui ta veel 25...45 oleks maksnud, oleks terve käe võtnud:)
"Tallinna" ("Viru", "Pärli"...) kohviku tordid küll olid ehtsad ja head, hind max 4.50.
aga mis me sellest, nimetame ka midagi, mis on tänapäeval tundmatuseni paremuse poole muutunud: õlu! sortiment, maitse...ja annab silmad ette igale kahtlasevõitu veinile. kindel valik.

rohelise juustu järele. See oli üks kõva pulk, kohukese kujuga, mida sai (jahuks) riivida pasta (makaronide) peale, oli säherduse "krepka" mekiga.

Aga lõplikult on kadunud nii sai, leib kui sepik, mille peale sai määrida kõvemat võid, pasteeti nõnda mõnuga, ei see lagunenud-vajunud ära. Eespoolgi kirjutati sellest. Leivasorte on sadu, üksainuke võiks määritav olla.

Nali on ka RUKKI leivaga, igaühes on nisujahu sees.
Muidugi on see virin tühja koha peal, aga kui assortiment on niiii suur, võiks ju üks sai ja üks leib olla määritav. Ostan Soome leiba (suur paks pannkook), see on määritav, aga võileib on hruštšovka köögi oma: 2 cm lai ja 15 cm pikk. Mahub kööki ära küll.:)

mulle meenub, et seda rohelist pulka ja muud teistmoodi juustu tõid 60ndatel vanemad Lätist, kui nad seal ekskursioonil käisid. seal olid vist veel tsaari-vm ajast vanad juustutraditsioonid säilinud. Läti on meist tänapäevani mingis mõttes rikkam, aianduse poolest näiteks.
aga määritavuse koha pealt on võimalik proovida nn koorikleibu, mida samuti on suures valikus. soovitaksin Terast, aga pole seda enam näinud. vbl kadunud koos Fazeriga...nii see tänapäeval käib.

*Leedus tehakse siiamaani imehäid juuste, sadat sorti ja paljud sellised nostalgiamekiga. Midagi saab ka meie Maximatest osta, ent loomulikult on kasvõi Vilniuses valik meeletult suurem. Leedu kohupiim jm on väga hea. Ainuke asi, mis väga istu on sealne jogurt. Meenutab maitsetut želatiiniga kisselli st selline nn Saksa-tüüpi jogurt.

**Leedu ja Läti kommid on siiani samal heal tasemel. Meie kommidest ei maitse Karakum ja Kalev, rääkimata Mesikäpast jt enam nii. Paljud sordid on üldse kadunud. Ukraina ja Venemaa kommidest siinkohal ei räägigi :)

***Kindlasti tehakse tänapäeval häid torte, aga Viru, Pärli ja Maiasmoka tortidele polnud midagi ette heita. Poes oli jah enamasti ühte-kahte sorti kreemiplönni, aga näiteks Viru kondiitrite tehtud stristlid-kringlid, nende maitset ei unusta. Need olid tehtud VÕIST ja MUNAST, mitte mingist taimerasvaplögast ja munapulbrist.

Meie Kalevi šokolaadidele pannakse praegu liiga palju igasugu lisapuru hulka, et kaalu tekitada aga olemust vähe. Samas maksab palju. Kõik need suured Kalevi ja Linda šokolaadid, pool puha pähkel või muu sodi, šokolaadi ennast vähe aga maksab see tahvel palju. Kusjuures Ruta tooted on super kvaliteediga ja imemmaitsvad. Ei mingit sodi.

pähklid on šokolaadist tervislikumad. pealegi paljudele maitsebki pähklite v mõne muu lisandiga šokolaad. kes puhast kraami soovivad, nende jaoks on müügil kuni 99% kakaosisaldusega mõrušokolaad.