Ei ole kõhn ega kepikas, vaid rahul oma taljega liivakellakujul ja rahuliku kulgemisega pärast ammust lahutust. Pole ka noor, ümmargune juubel oli paar aastat tagasi. Pärast laste koolide lõppu ja iseseisva elu alustamist tajun liigset vaikust enda ümber, mis enne ei häirinud. Võibolla on see sellepärast, et lapselapsi veel pole, võibolla sellepärast, et vanad haavad on kinni kasvanud ega häiri enam. Elan väikelinnas, käin tööl, hoolitsen aia ja lemmiku eest.
Minu kõige suuremaks puuduseks on tuli sügaval tuuma all, mida ei tohi narrida, olen aus enda ja tundmatu vastu. Parim minus on truudus, ma ei tee sellele mööndusi.
Võtan inimesi sellistena nagu nad on, erinevatena, mis ongi huvitav. Mina sobin inimesega, kes on jõudnud juba suureks kasvada, eelkõige vaimult, kuid kelle hinges laps pole veel kadunud. See laps unistab vahel sülest, kuhu pea panna kui päev pole just parimatest olnud. Ja vahel tunneb end kangelasena kui ta õlg nõrgemale turvatunnet pakkus.
Seega olen üks paljudest tuhandetest omaealistest, kes tahab oma elu elada lõpuni oma kodumaal, mis on esi-isadest saadik hinges. Sinna kõrvale mahuks veel keegi - vaba hing, elust kibestumata kamraad, tuleviku salapära mittepelgav kaasteeline. Võib ju olla, et oled olemas, igatahes olen oma hüüu saatnud.