Tegelikult oli lugu hoopis nii.
Hiiglasekasvu Punajütsike ragistas raskel sammul mööda paksu laant, kartulikott üle õla visatud. Kott ilmutas kohati elumärke, sest aeg-ajalt oli näha, et keegi püüdis sealt pääseda või ilmselt paremat asendit sisse võtta. Kui keegi oleks Punajütsikesele lähemal olnud, oleks ta kuulnud kotist kostuvat urinat ja lõrisemist. Punajütsike, aus noormees, tõttas oma vanaema juurde, et teda rõõmustada.
Külakostiks oli ta kotti toppinud tee peal kohatud hundi ja Haukuva peni. Algselt oli tal kaasas olnud küll karbike pardimaksapasteeti ja pudel Martini Astit, aga oma pikal ja seiklusrikkal teekonnal kohtus ta esmalt himura Okasroosikesega, kes läks koledast nõidusest vabastama oma kaksikvenda Roosiokkakest. Okasroosikesel oli kere päris heledaks läinud pikal teekonnal ja ta pakkus Punajütsikesele diili. Nimelt lubas ta tüki pasteedi ja paari lonksu kihiseva eest talle pajatada oma parimatest erootilistest unenägudest. Punajütsike jäigi nõusse ja nii tema vanaemale viidav toidutagavara kahanes pisut.
Kui Okasroosike end teele hakkas sättima, kalpsas Punajütsikese juurde Rapuntsel, kes oli äsja saanud vabaduse maigu suhu ja tahtis hirmsasti teada, mis on erootilised unenäod ja soovis Punajütsikeselt täpsemat seletust ilusate ulmade kohta. Punajütsike oli võlutud Rapuntsli pikkadest juustest ning ei märganudki, kuidas viimane ta toidutagavarast oma jao lonksas ja ampsas. Kott tühjenes taas pisut.
Punajütsike asus teele, aga eriti kaugele ei jõudnudki, sest mõne viivu pärast pidi Kuldkiharake ta peaaegu jalust maha jooksma. Ta põgenes kolme karu eest ja klammerdus Punajütsikese külge, ise värisedes pärides, kas muinasjutud lõpevad ikka alati hästi, s.t et pahad saavad oma palga ja head elavad kuni surmani õnnelikku elu. Paraku ei jõudnud vapper Punajütsike veel vastamiseks suudki avada kui põõsast kostis lustielu nautiva Naf-Nafi üdini realistlik ruie: „Mis pulmitamist seal enam, kui keset erootilist hetke lendavad koiliblikad ringi. Selliste lugude lõpp tüürib rohkem ikka surnuaia suunas.“.
Kuldkiharake kiunatas valuliselt ja pistis kiirelt jooksu, kadudes silmapilkselt lähedalasuvate põõsaste taha.
Enne kui Punajütsike jõudis reageerida, astus jämeda tamme tagant välja Haukuv peni, kelle silm kilas kahtlaselt peas ning kel ila suunurgast seljas olevale jope rinnaesisele tilkus. Ta limpsas keelega üle oma valesti haistnud nina ja ütles korisevate soolikate tinina saatel, et tundis kotlettide lõhna. Andku Punajütsike aga kohe kogu kraam ja Naf-Naf pealekauba talle. Oma Martini Asti hoidku omale, kaine ja karskete eluviisidega peni seda jälkust ei tarbi. Naf-Naf kiunatas veelgi läbilõikavamalt kui ennist Kuldkiharake ja pistis Nuf-Nufi maja poole jooksu.
Punajütsike vaatas oma pasteedikarbita kotti ja tühja Asti pudelit ning teda valdas kurbus. Täitmatu Kuldkihar oli haaranud kaasa karbi järelejäänud pasteediga ning kummutanud viimase kihiseva joogi pudelist.
Punajütsike mõtles, et ei saa vanaema juurde niisama minna ning äsas pikemalt mõtlemata peni pudeliga uimaseks ning toppis ta kotti. Sedasama teed läks ka hunt, kes üritas teda teel nahka pista. Rõõmsalt lauluviisi veeretades jõudis Punajütsike oma kõbusa vanaema juurde ja viskas külakostiks toodud koti nurka, öeldes, et võib-olla saab vanaema nüüd endale hundinaha või topise ja eelmisel aastal liigsöömise tagajärjel surnud peni asemele uue ketti panna, kes ta silma ja südant rõõmustaks.
Ja kui nad surnud pole, elavad veel tänapäevalgi rõõmsaltja õnnelikult edasi.
Tegelikult oli lugu hoopis nii.
Hiigalsekasvu Punajütsike ragistas raskel sammul mööda paksu laant, kartulikott üle õla visatud. Kott ilmutas kohati elumärke, sest aeg-ajalt oli näha, et keegi püüdis sealt pääseda või ilmselt paremat asendit sisse võtta. Kui keegi oleks punajütsikesele lähemal olnud, oleks ta kuulnud kotist kostuvat urinat ja lõrisemist. Punajütsike, aus noormees, tõttas oma vanaema juurde, et teda rõõmustada. Külakostiks oli ta kotti toppinud tee peal kohatud hundi ja Haukuva peni. Algselt oli tal kaasas olnud küll karbike pardimaksapasteeti ja pudel Martini Astit, aga oma pikal ja seiklusrikal teekonnal kohtus ta esmalt himura Okasroosikesega, kes läks koledast nõidusest vabastama oma kaksikvenda Roosiokkakest. Okasroosikesel oli kere päris heledaks läinud pikal teekonnal ja ta pakkus Punajütsikesele diili. Nimelt lubas ta tüki pasteedi ja paari lonksu kihiseva eest talle pajatada oma parimatest erootilistest unenägudest. Punajütsike jäigi nõusse ja nii tema vanaemale viidav toidutagavara kahanes pisut. Kui Okasroosike end teele hakkas sättima, kalpsas Punajütsikese juurde Rapuntsel, kes oli äsja saanud vabaduse maigu suhu ja tahtis hirmsasti teada, mis on erootilised unenäod ja soovis Punajütsikeselt täpsemat seletust ilusate ulmade kohta. Punajütsike oli võlutud Rapuntseli pikkadest juustest ning ei märganudki, kuidas viimane ta toidutagavarast oma jao lonksas ja ampsas. Kott tühjenes taas pisut.
Punajütsike asus teele, aga eriti kaugele ei jõudnudki, sest mõne viivu pärast pidi Kuldkiharake ta peaaegu jalust maha jooksma. Ta põgenes kolme karu eest ja klammerdus Punajütsikese külge, ise värisedes pärides, kas muinasjutud lõpevad ikka alati hästi, s.t et pahad saavad oma palga ja head elavad kuni surmani õnnelikku elu. Paraku ei jõudnud vapper Punajütsike veel vastamiseks suudki avada kui põõsast kostis lustielu nautiva Naf-Nafi üdini realistlik ruie: „Mis pulmitamist seal enam, kui keset erootilist hetke lendavad koiliblikad ringi. Selliste lugude lõpp tüürib rohkem ikka surnuaia suunas.“. Kuldkiharake kiunatas valuliselt ja pistis kiirelt jooksu, kadudes silmapilkselt lähedalasuvate põõsaste taha.
Enne kui Punajütsike jõudis reageerida, astus jämeda tamme tagant välja Haukuv peni, kelle silm kilas kahtlaselt peas ning kel ila suunurgast seljas olevale jope rinnaesisele tilkus. Ta limpsas keelega üle oma valesti haistnud nina ja ütles korisevate soolikate tinina saatel, et tundis kotlettide lõhna. Andku Punajütsike aga kohe kogu kraam ja Naf-Naf pealekauba talle. Oma Martini Asti hoidku omale, kaine ja karskete eluviisidega peni seda jälkust ei tarbi. Naf-Naf kiunatas veelgi läbilõikavamalt kui ennist Kuldkiharake ja pistis Nuf-Nufi maja poole jooksu.
Punajütsike vaatas oma pasteedikarbita kotti ja tühja Asti pudelit ning teda valdas kurbus. Täitmatu Kuldkihar oli haaranud kaasa karbi järelejäänud pasteediga ning kummutanud viimase kihiseva joogi pudelist.
Punajütsike mõtles, et ei saa vanaema juurde niisama minna ning äsas pikemalt mõtlemata peni pudeliga uimaseks ning toppis ta kotti. Sedasama teed läks ka hunt, kes üritas teda teel nahka pista. Rõõmsalt lauluviisi veeretades jõudis Punajütsike oma kõbusa vanaema juurde ja viskas külakostiks toodud koti nurka, öeldes, et võib-olla saab vanaema nüüd endale hundinaha või topise ja eelmisel aastal liigsöömise tagajärjel surnud peni asemele uue ketti panna, kes ta silma ja südant rõõmustaks...