Inimesed on teineteisest lahku kasvanud. Vanasti elas mitu põlvkonda koos. Erinevas eas inimesed arvestasid teineteisega, hoolisid teineteisest. Koos elades oli igal pereliikmel oma funktsioon, ka vanuritel, mida ta peres täitma pidi. Keegi ei tundnud end üksiku, tarbetu ja hüljatuna. Aeg on edasi läinud, noortel on suuremad võimalused omaette elada. Linnast pärit noored suhtlevad oma vanematega tihedalt, vanad vanemad ei tunne end nii tõrjutud, kui maal elavad vanad inimesed. Maalt pärit noor külastab oma vanemaid korra kuus või veel harvem. Sügise ja talve pikad, pimedad õhtud, üksindustunne, see loob masenduse. Paljud vanad inimesed peavad tööl käima, ka siis, kui tervis just kõige parem ei ole. Kuidagi peab välja tulema, keegi ei taha käsi pikal laste käest, kellel endilgi väga raske, abi paluda. Meil puudub oskus inimesi mõista. Iga tõsise näo taga näeme me kurjust ja õelust. Mõni lahkem sõna, mõni kerge käe puudutus võib imet teha.
Esialgu alustaks siin foorumis. Iga kellegi kirjutatud sõnale ei pea kaikaga lajatama. Olgu mees-naine milline tahes, ta on inimene oma soovide, tunnete ja valuläviga.