elu on elamiseks, see on õige, aga vahel juhtub, et seda ei suudeta teha. selleks on erinevaid põhjuseid, tavalisemad on hirm, süütunne, solvumine, armastus.
ma olen miljoneid kordi kuulnud väljendit eluga-edasi-minna. seda öeldakse soovituse ja lohutuse korras ja tavaliselt nii inimesed teevadki, sest elu - see on ju elamiseks.
aga vahel ei õnnestu, mitte kuidagi ei õnnestu. sest sa ei suuda ja kõik. võid proovida mida iganes - alkoholi, uusi suhteid, elukohavahetust, psühhotroopseid aineid, psühhiaatriat - nii kui endaga üksi jääd, saad aru, et oled omadega täpselt seal kust algasid. ja teate, mis on kõige hullem sellise asja juures - sa oled mõtlev inimene ja saad täpselt aru kui arulage ja ennast raiskav on selline elu, aga midagi teha ei saa. enese vastu, õigemini oma sisemise olemuse vastu, ei saa. tunne on see, mis loeb ja ainult.
mu postitus ei olnud mitte eriti teemasse, sry, reageerisin väljendile elu-on-elamiseks ja tahtsin midagi endast välja saada.