Artur Alliksaar·

Kuigi on nii palju lilli...

ÖÖsel nägin und ja unes meenus mulle miski.
Aastate eest ühel kevadel olin metsas.
Seal sattusin lagendikule, mille äärtes kasvasid imeilusad ülased.
Kui ma neid silmitsesin, märkasin, et üks neist vastab mu pilgule.
Ta silmad olid täis ilmset poolehoidu, sellist, mida pilk võib väljendada
paremini kui sõna.
Lootus ja argus heitlesid ta laugude all.
Vastastikune meeldimus täitis meid mõlemaid imeliku hirmuga.
Meie tumm vestlus kestis päikese loojanguni.
Ma ei julgenud talle ligineda, kartes tallata teisi õisi.
Ma ei tihanud teda puudutada, sest kartsin, et võib murduda ta pilk.
Ah, kuidas tahtnuksin olla lill ja kasvada ta kõrval!
Võib-olla soovinuks temagi olla inimene ja tunda inimihade valulist
veetlust.
Õhtuni lebasin liikumatult, juhm õnnest.
Siis saabus pimedus ja kattis kõik oma vaibaga.
Lahkusin lillest ja ta suri mu mälus.
Öösel nägin und.
Unes sündis ta uuesti.
Ta vaatas mind vaikides.
Tal olid mu enese silmad.
Unenägu ütles, et ülane õitseb veel.
Käin metsas igal kevadisel jõudepäeval.
Otsin lagendikku ja lille.
Tahan kaasa võtta oma armastatut.
Otsin hoolega, süda täis painajalikku pinget.
Ma ei leia oma lemmikut enam kusagilt.
Olen ta kaotanud ja kaotan vist varsti ka lootuse.
Oh, et ma poleks teda tookord kohanud!
Oh, et see unenägu oleks mind säästnud!
Igakordsel siirdumisel metsa tundub mulle siiski, nagu oleks too ammune
kevad ikka alles ees.

Öösel nägin unes sind rästu...
Nagu päriselt, selline reaalne elu...
Selline ilus...
Kuidagi kurb mõelda, et sina nii kurb oled...
Otsimas jälle, kus mina olen...

on varahommik

päike on tõusmas ,laiutades päikesekiiri kõikjale .linnudki on laulmas kes rõõmust niisama,kes pesa ehitades ja ehtides . suure linnulaulu keskel aga üks värvuke - nina norgus saba sorgus .

miks nukrutsed mõtleb päike . paitades päike värvukest soojade kiirtega , vaatab äkki värbuke taeva poole . seal ülal on avarust jaa vabadust - olla üksi või koos päikese kiirtega -kes ei torgi ega nügi kedagi , vaid soojendavad vaikides .

tõusiski värvuke taevasse - tiibu sirutama .
All nägi värvuke äkki aga kui video mängus maapinnal järgmisi sihtpunkte kui ..Level -leid . Vaadates lõpu poole kui viimasesse sihtpunkti - nägi värvuke viimast sihti ..... see oli Level ....50 + !
täitsa lõpp ..mõtles vävuke ...olengi kodus !

sellest päevast peale ei nukrutse enam värvuke omaette - ta rõõmustab hoopis koos 50+ iga ! (mängides ainult Level 50+ ssis koos tesitega )

me maises elus käime otsime ei tea
kas kuskil otsitav kas ongi ülepea
võib-olla lihtsalt käime ümber ring
võib-olla möödub meist seesama hing
seesama otsitav kes samuti ei tea
kas kuskil sõber talle ongi ülepea
seesama sõber sama naine sama mees
me käime mööda ringi ringi sees
me käime pimedad ei leia sõpra ning
jääb üha kitsamaks too elu nõiaring
saab üha tihedamaks üksindusekae
me silmil nii et midagi ei näe
meist keegi aga samas mööda käib
ja hüüab ta ah kuhu sõbrad jäid
veel üks kes otsib sõpra hüüab sääl
ja nagu meilgi juba kähiseb ta hääl
võib-olla meid ta hüüab me ei tea
ja juba keerleb ring meil üle pea
ka juba ees ja taga ring ja ring ja ring
ja ise möödume ja möödub meistki hing
seesama kes ehk otsib nimelt meid
kuid ise otsides ei leiagi me neid

rästu 02. mai 2011, kl 08.39
teeks hommiku magusaks...:D

Mesi, sinust vestab mu laul,
mesi, sulle annan ma au.
Oled kuldne kui hiinlase põsk-
sinust mulle sai ainuke usk.

Mesi, oled kallim mu elust,
mesi, kolin välja või talust.
Sinu pärast ma reedaksin kõik
kui ma sind veidi limpsida võin.


Mesi, kui vaid tunnen su pulssi,
mesi, tule tantsime valssi.
Otse keerlema hakkab mu pea
ole minule kaaslane hea.
/Kuldne Trio/

rästu ka päikesepiste saand...

See ei ole kangelanna, sirgepihtne,
kõigist väärikam, suursugusem,
kes seal läeb. Vaid mu kühmas, lihtne,
kõigist armsam soojasilmne memm.
_ _ _

Keskpäev minu üle kuumust valab,
sind ju riivab tema längus kiir.
Kas sa tead, ma vahel mõtlen sala –
meie vahelt kadunud on piir.

Ükskord oli vaene, ükskord oli pime,
väsiti ju elu alguses.
Ei, me ühteaegu sündisime
suure juunipäeva valguses!

Nõnda noorelt vaatavad su silmad,
sest nii kuumalt haaravad su peod
igast tööst. Ja kogu suurt maailma
oma lihtsa eluga sa seod.

Kord su uni kergelt, rõõmsalt tuleb
nagu kevadine linnukoor,
aga süda, kuni silmad suled,
püsib ikka kuum ja ikka noor.
/Debora Vaarandi/

jeee:D

Metsa serval sinihõll
silmad avand pärani,
päikse tulisärani.
Päikesel ees pilvepõll.

Sellest põllest vikerkaar
tähti mitmevärvilisi
puistab jõkke, järvisse.
Kukkudes kui kõlaks naer.

Seda naeru püüab tuul
tormakalt ja heideldes,
taltudes ja peideldes.
Naer see hällib hõllu suul!
/1931 Erni Hiir /

Erni heietus pole suurem asi, a Rudolf on juba sündinud lüürik.

Rudolf Rimmel

luuletus on hetk kevadest, ilus kild.

Ei ole õige öelda, et inimesed
tulevad ja lähevad.
On inimesi,
kes tulevad
ja kunagi ei lähe.
Nad on sooja hommiku sarnased.
Nad tulevad
ja tulevad
ja tulek on lõpmatu liginemine.
On inimesi
kes lähevad
külmas ja rõskes õhtus.
Nad lähevad
ja lähevad
ja nende ümber
võbisevad varjud
ja minek on lõpmatu eemaldumine.
/Al.Suuman 1927-2003/

Ma olen meri. Sa oled maa.
Sind üha ja üha ligemalt
näha tahan. Sestap ma tulen
ja tulen su juurde pidevalt.

Tulen rulludes, tulen hulludes.
Kordun ja kordun ja kordun.
Siin sinu ees mu viimne piir,
Mu tara ja tõke ja kordon.

Ma olen meri. Sa oled maa.
Me vahel on rannajoon.
Me kehad iial kokku ei saa
ja koonu vastas on koon.

eelmisele: kas tõesti ei suuda elada sõnu ritta seadmata?
jube.

Suumani Sassi luulel pole ju viga miskit:D
Huvitav autor, pisut unarusse jäänud kahjuks.

Aleksander Suuman
Päike kõrges kaares…


Päike kõrges kaares üle kase
käib ja käes on kena märtsikuu.
Kase all on minu eluase.
Olen õnnelik ja kärsitu.

Pingule on tõmbunud mu keha.
Täis ta on tont teab mis ollusi.
Võimatu on tarka tegu teha.
Välja mõtlen aina lollusi.

Kõike teen, mis aga torkab pähe,
kergel käel ja kindla võttega.
Kole ka, kui ükskord ilmast lähen
üheainsa kinnismõttega.

Mingit rada endale ei seagi.
Milleks käia! Meeldivam on lend.
Naljakas, et ise ma ei peagi
tühikargajate kilda end.

Päike kõrges kaares üle kase
käib ja käes on kena märtsikuu.
Kase all on minu eluase.
Olen õnnelik ja kärsitu.
----
kas tõesti, kas tõesti...:DDD

KEVADEEPOS

Endel Kellap feat (või oli see feta?) Maie Parrik.
PolkaSummer 2016
(loeme soravalt)

kevadisel oksakesel -
nii kaunilt määgimas ööbik
"piab akkama tegutsema" -
üraskile räägib ka sööbik
naistel hõlstidel -
vallatult avaneb ülevalt nööbik
meestel põlla pial -
sisse on aetud ka esmane rööbik

käpuli peenardes lauldakse -
ridi ja radi ja ralla
igas maakonna nurgas meil -
järsku kevad on hopsassaa valla
juba peab niitma ja sestap -
ma präega näääd muru ei talla
kogu see ilu ja ärevus tuleb -
nüüd korraga neelata alla

selleks et juunis saaks vabamalt -
hängida-grillida-chillida
majade ümbrused tuleb nüüd rohida -
juurida-ära võilillida
peenarde vaokesed tuleb kohe -
tihedalt seemnega tillida
mutid ja mügrid kõik hanguga -
lõplikult surmani killida

vahepeal kuskilt piab leidma ka aega -
et ennast veits tuuniks
ajaks kui naabrimees tuleb ja vaatab -
piab nahk saama pruuniks
muru ja peenrad ja põld... KÕIK disain -
peab tuunima Cool`iks
kurat ja seda peab kõike ju jõudma -
hiljemalt juuniks!


perasperaadastra

metsas ohtlikus ja võikas
pime sõdur ringi põikas
puusal mõõk ja raudne ling
peaga vastu puid ta põrkus
kuni meeli halvas nõrkus
kehast kadus võitlusping

alasti peas kiirtest ehe
ilmus poiss ja mäele mehe
viis kus lõppes hämar ring
küsis teine teise nime
olen Mõistus ütles pime
laps ent lausus olen Hing

Kui pintslitaiet valdaks igaüks,
siis ühtki kunstnikku ei oleks vaja.
Kui passiks kõigile poeedipüks,
siis üleliigseks muutuks luuletaja.

Kui pisut kunstnik poleks igaüks
ja igaüks ka pisut luuletaja,
siis varna pandama poeedipüks
peaks samuti – ja pintsleid poleks vaja.

Kuid pisut mõlemat on igaüks
ja sellepärast mõlemaid on vaja:
meid r o h k e m kunstnik olla aitab üks,
ja teine – olla r o h k e m luuletaja

August Sang “Õhtu”

Mere kohin: kume kellakaja
ühe pika päeva matusel.

Siin ma olen. Paljukest on vaja
õnneks minul, rõõmsal patusel?

Õunapuude õied ümber maja.
Sooja saju sabin katusel.

August Sang

Mul meelde tuleb kauge kevad.
Peal taevas on kui akvarell.
All orus toomed õilmitsevad.
Kolmveerand üheksa lööb kell.

Ma vaatan Inglisillalt linna.
Mind ootab auditoorium.
Ent kuidagi ei tahaks minna –
nii sinine on taevakumm.

Mul peas on kolossaalsed lokid
ja üldse – kogu inimkond,
ja jalas aukudega sokid.
Ma olen hästi noor ja blond.

Ja kõik on nagu laulus ladus.
Ma ootusrikkalt seisan seal …
Siis tõusis pilv ja päike kadus …
Aeg tuli maa ja mere peal …

Mu ellu elu sisse astus
ja käskis mind: nüüd valik tee!
Oh õnnis mees, kel valmis vastus!
Mul aga polnud valmis see.

Puud vinges tuules värisesid.
Ma seisin keset hangesid.
Mu ümber relvad tärisesid.
Mu ümber sõbrad langesid.

Kui kaua viibisin ses melus?
Ei tea … Vist terve igavik.
Näen imestades: olen elus.
Mis veel? Võin olla õnnelik.

Kõik on ju hea – on selgind taevad:
on möödas sõja killavoor
ja nähtud valimiste vaevad.
Kuid ma ei ole enam noor.

Ma möödun kõigi maade luudest
ja viibin jälle Toomemäel.
Käin, ümbritsetud põlispuudest.
Uus põlv on minu kahel käel.

Kui tibuparv, kes murdnud koored,
arg-rõõmsad silmad püsti peas,
kõik hirmus kenad, hirmus noored …
Mu oma laps on nende seas.

Käin nende keskel, veidi norus,
sest taevas on kui akvarell
ja toomed õilmitsevad orus.
Kolmveerand üheksa lööb kell.

https://www.youtube.com/watch?v=mFi6a5G7y6o ja https://www.youtube.com/watch?v=7V--Svlpblo

Tuuled nüüd puhuvad ja lainegi laksub,
kambrikeses kaunikeses ahjukene praksub.

Mäletad, kuis me metsas maasikaid sõime,
haljal aasal, karjasarvel lugusid me lõime.

Lahkunud laululinnud, põõsadki paljad,
nurmenõlvad mustendavad, kadund aasad haljad.

Koltunud kaselehed langevad alla,
pori matab teed ja rajad, viimse lehekulla.

Väljal nüüd vuhisevad sügisetuuled,
tormilinnu häälitsusi merekaldalt kuuled.

miks nii sünge meeleolu nüüd nii äkki? väljas on pime küll, aga homme on jälle päike ja mitte lihtsalt päike, vaid MAIKUU võrratult sillerdav soojendav paitav... ja varsti on jaanipäev ning sellele järgneb veel terve suvi, sügiseni ikka tükk maad veel aega. ära nüüd nukrutse niimoodi

1929 sündinud vanaema laulis kunagi algkoolis seda laulu - esinedes, lisaks sama laulu oma lastele ja lastelastele - kui õhtulaulu, väga ilusa viisiga.

Metsatöllu lehelt leidsin selle ootamatult, ka nemad olid juhuslikult 1933 laulikust selle leidnud.

Nii see siia sattuski, ilus laul.

muutub ajaga (see vist pole kena autori suhtes)

Erika Esop:
Isa tõstab õhku mind,
olen tema naerulind,
naeran salud kajama,
metsa valud ajan ma,
naeran tuppa päikese,
unest venna väikese.

Meil lauldi:
Isa tõstab õhku mind
olen tema naerulind
naeran tuppa päikese
unest venna väikese
(hopsassaa- trallallaa unest venna väikese)

Ema võtab sülle mind
olen tema laululind
laulan salud kajama
metsa valud ajan ma
(hopsassaa-trallallaa metsa valud ajan ma)

Ellen Niit "Lävel"

Veel olen laps, kes päiksekiiri püüab
ja virveid veel.
Mind tuulehoogki nimepidi hüüab
nii tihti veel.
Veel olen laps, kel, nähes lepalindu,
kõik meelest kaob,
pilk haarab õhku,
silmad täis on indu
ja süda taob.
Veel olen laps, kes kõige järel ruttab,
mis särav näis,
kes näoli maas üht õit võib taga nutta,
peod lilli täis

Kui ma olin veel laps,
muhelesid sa mulle, päike.
Oma kiiri
lubasid sa mul püüda.
Need olid nagu juuksed,
mida võis sasida ja siluda.
Ja sa naersid mulle,
sa ei kõrvetanud mu käsi.

Kui sirgusin, hakkasin ma nägema sind teisiti, päike.
Siis olid sa mulle kauge unistus,
kauni võrdpilt.
Ma vahtisin sind täis hardust.
Mu päikesekujutlusse nõrgus
tulevase kaotuse kurbust.
See tegi mu igatsuse
endisest ilusamaks.

Varahommikul,
kui keegi ei olnud nägemas,
rebisin ma su kiirtest mõned niidid
keelteks oma südame punasele pillile.
Siis hakkas see laulma lapsemeelset viisi,
nuttis ja naeris.
Ta naeris rõõmust
ja nuttis ilust.
Mulle tundus, et sinagi oled harras
mu südame laulust.

Miks te ütlesite mulle,
aastate targad raamatud,
et maailmas on nii palju päikesi.
Mu lapsepõlve päike
tuhmus mu igatsuste valgusest,
millele ta ise oli olnud võrdpildiks.

Siis tulid sina mu juurde,
mu südame päike.
Kõikide teiste päikeste kiirgus
kustus su lõõmas.
Ma seisin kohkununa.
Ma nägin teisiti maad ja taevast
ja iseennast.

Sa panid mu pillile tulised keeled
ja mu viis
ei olnud enam lapsemeelne.
Selles oli õnn
ja hirm,
et võiksid pöörduda ära.

Kui sina kustuksid,
oleksin pimedas.
Vanad päikesed
ei suuda valgustada
mu uue tulega harjunud silmi.
E.Niit

Kas kevad ongi siis igavik,
suits pori ja õhtueha,
kui see nii on, siis igavikku
meid viivad nüüd kojatrepid,
seal pandi just seemned likku
ja kuivavad hernekepid.
Isa vöörusest tuleb välja
ta kuurist, mis nüüd on pisem,
võtab terava labida välja
ja valguse armulise.

Kohtupäev

Mis nukker nuuksatus,
mis raske ohe?
On mere kohal pilv
kui hiigla lohe.
Ta poole pahisedes mõõnab voog.
Ta londi langetab.
ta mere tühjaks joob.
Ja mere põhjal lagedal,
veekasvest kaetud.
see kõik saab jälle nähtavaks.
mis mere põhja maetud:
su nuriteod,
su vaiksed mõrvad.
su sikusõrad,
su eeslikõrvad
on seal su ees...
Ja uuesti kõik jälle kirja pandi.
Ei mingit unustust,
ei mingit andeksandi!