Teoorjusega on nii ja naa - päris nii ikka ei olnud, et kuus päeva nädalas olid mõisniku põllul ja siis pühapäeval harisid oma maa. Ikka oma rendipõldu harisid ennekõike ja siis oli teatud päevade arv, mis tuli mõisniku heaks töötada tema põllul ja talvel metsast puid välja vedamas käia voma hobusega või kohustuslikel teetöödel. Teopäevade arvu sai kiiremini täis kui koos peremehega käis teol ka näiteks talu saunik. Saunik haris omakorda oma väikest põldu ja maksis peremehele või tegi päevi talule.
Eks palju olenes peremehest endast ja mõisnikust - nagu ikka oli igasuguseid inimesi ja igasuguseid olukordi tuli ette nagu elus ikka.
Aga vot nõukogude võim oli kohutavaim orjus, mida siin maal nähtud. Mõisnik ei olnud huvitatud, et tema talumehed välja sureksid, aga nõukogude võimu eesmärk oligi hävitada elu maal.
Stalini ajal oli küll nii, et oma töö tuli teha öösiti, sest muidu ootas näljasurm. Poode maal polnud ja minu ema räägib, kuidas ta käis 30km kaugusel linnas leiva järel, ta oli noor tüdruk siis ja elas koos oma vanematega.
Üks päts anti ühele inimesele, aga õnneks oli meil üks linnasugulane nii hea inimene, et käis õhtul ühes poes ja teises poes ja sai mõne pätsi kokku korjata. Sest leib ei olnud ka linnas pidevalt müügil - rahvas seisis järjekorras ja ootas leivaautot.
Linnas ei saanud käia igapäev, vaid käidi kord nädalas. Bussiühendust polnud ja enamasti mindi jalgsi või sai mõnikord mõne veoauto peale.
Raha leiva jaoks saadi kanamunade müügist - õhtul juba hakati linna minema, müüdi turul kaasavõetud munad maha ja selle raha eest sai osta leiba. Kolhosist ei saanud kopikatki.
Ega sovhoosideski asi parem ei olnud, kuigi jah, sovhoosides maksti väikest palka ja päris kopikata ei jäänud. Aga see sovhooside asi tuli 60-ndatel, 50-ndatel oli ikka kohutav olukord.