Minu mõlemad vanaemad olid lapsekasvatuse osas väga viksid. Lapse juuresolekul vanaema ei suitsetanud, ta suitsetas kalidoris. Sealsamas sõimas läbi kõik naabrimutid, kes julgesid teda suitsetamise pärast hurjutada. Kõik muuseumid, kohvikud loomaaiad, Kadriorud ja lõbustuspargid sai temaga läbi traavitud. Raamatuid luges ka ette mulle, kleite õmbles, raadiot kuulas - lihtsalt oli konfliktne koleerik (kui puutus teiste inimestega kokku), lõbus oli ka aeg-ajalt - toitis mu magusaga üle.
Teine vanaema oli materialistlik inimene, oma väikese palga kõrvalt ajas päris kõbusa kinnisvara kokku - hoidis kokku, koonerdas hirmsat moodi, kogutud rahahunnikud lendasid rahareformiga vastu taevast. Tema õpetas mulle kokkamist, tervislikku tóitumist ja aiapidamist loomandust-linnundust ja taimeid ja muud maaga seonduvat asjavärki, armastas väga lapsele kõike seletada ja jutustada. Tüütas oma jutustamisega lähedasi, võõrastega ei suhelnud eriti. Kange mutt oli, naabrid ei sallinud teda ja tema neid. Enne dementsust oli ta üpris ok memm. Mina olin väga tundlik laps, ma ei jäänud kunagi kauaks oma vanaemade juurde. Maksimaalselt kaheks päevaks. Täiesti normaalsed vanaemad olid tegelikult, lihtsalt sellised kiiksuga, kanged ja mitte paindlikud, hästi jäigad kuidagi, mina olen just vastupidi paindlik. Aga kui on vaja kellegagi kakelda, kui keegi mulle liiga teeb, siis on mul hea eeskuju lapsepõlvest olemas - saavad ikka spetsiifilist moori näha, nii et kaua meeles püsib ;)))