üle pikaaja olen nii lummuses ja võlutu
millestki sellisest kui luulest siinsest
tunnen kõndimas end pilvedel olles jalutu
ja tuge hinges otsin päiksekiirest viimsest
siin kõrgustes vaimsetes olla on kui taevas
siit vaadata soovin kui vatist pilvedest alla
olla armastusest mõtetes hingelises vaevas
kogu hing unelmate armsama ees jäägitult valla
siis tahan öelda maailma kaunemaid sõnu
kuid mulle pole antud luulelist annet
ajakirjandusest lugeda saab uudistekõmu
armastusest ei leia ühtegi sissekannet
siis siia tulen luulest ma abi saama
kaunemaid mõtteid oma armsamale looma
kauneid sõnu kui ohverduse lauale tooma
koos Muusaga võlusõnade peekrist jooma
kui ihu võib toita leib ja sepik
ja anda lihale kosutavat jõudu
nii on siinne luule kui armastuseõpik
andes hinges mõista selle kaotuse õudu
nii arvan tulen alati siia tagasi
kui armastusest sõnad lõppevad ära
võtan kaasa siit armuõpetuse pagasi
tuues armsama silmadesse õnne sära
kuigi pole enam noor vaid pigem vanaisa
tahan et armastuses järelpõlv oleks must parem
siit ammutada saavadki nad oma armumisele lisa
ja teadku et esiisa oli luule esitamisel neist arem