kas siin käib ka mõni vanem inimene kes mäletab esimesi kolhoosiaastaid, ma mõtlen 50. nendaid. Kui suur oli tasu normipävade eest? Või ei saanud tasu üldse? Kas maksti natuuras: vili ,kartul või muud?

ca 1958 aastal töötasin hoburehal - sain rubla päevas töötasuks

1958 oligi vist üleminek rahapalgale, mingi üleliidulise seaduse alusel. see aga ei välista, et mõni kolhoos juba ennegi lisaks saadustele ka mõne kopika raha töötasuks andis. leivavili, hernes jm oli nende saaduste hulgas kindlasti, aga kartulimaa oli enamikul peredel ju nagunii olemas?
mulle meenub, et ühe rubla eest sai enne 1961.a rahareformi peotäie moosikomme. võibolla küll Luuletaja korjas oma loorehal teenitud rublad kokku ja sai midagi suuremat osta.

uu 01. detsember 2017, kl 08.52

.......võibolla küll Luuletaja korjas oma loorehal teenitud rublad kokku ja sai midagi suuremat osta.

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

mäletan seda sellepärast et 10 päevaga sain 10 rubla .
1961 aastal muutus raha 10 korda kallimaks -
aastal kui 12 aprillil Gagarin kosmosesse läks .

siis mäletan et kala (heeringas)kilo hind kõikus
37 kopika ja rubla kümne vahel (37, 45 ,56, 70, 1.10 )
vorsti kilo 1.10 - 2.80 . sai 12kop., leib 14 kop.
leib , sai ,suitsujuust , tursk olid doteeritud - seega kõige odavamad .

Mina olin 6 aastane kui kolhoos meie külla loodi. Kolhoosi läks 2 hobust, 7 lehma, põllutöö riistad jne. Meid oli 6 last ja isa ema. Jäime päris nälga sest, et natukegi raha saada saadeti selle ühe lehma piim,mis kolhoosnikule jäeti, meiereisse. Üks siga jäeti ka, rohkem ei tohtinud pidada. 0,5 ha maad jäeti ka kus kasvatasime kartulit ja teisi köögi- juurvilja. Kooli ma koos noorema vennaga ei saanud minna sest ei olnud midagi selga- ja jalga panna.Edasi läks veelgi kurvemaks millest ma ei taha rääkida. Kolhoosnikule hakati rahalist palka arvestama vist 1956 a. Ühe normipäeva eest sai vist 15 kopikat, ikka väga vähe.

viimasele lisaks räägiks paar rida vahele.Iga lehmapidaja pidi piima müüma riigile, muidu ei olnud võimalik osta loomale jõusööta, seda müüdi vastavalt, äraantud piimakogusele mingi kefitsendi alusel.Ja põllumaad andi igale külaperele mitte 0.5 ha vaid hoopis 0.6ha+ maja-alune krunt oli 0.6ha, rohkem ei tohtinud olla.Ka leivahind on vale mäletan selgesti et 1961.a müüdi "autolavkast" leiba 12 kopikat päts , kogused ei olnud enam piiratud. Kes ette jaksas trügida valjemini lõuata ostis lausa kartulikotitäie kaupa , sõnadega "anna 10-12 seakeeksi", nuumas nendega kodus sigu-lehmi....mis põllult tulijatele lavkasse järgi jäi kedagi ei huvitanud. Muideks margariini pakk maksis toona 28 kop, see sobis nii pannile kui leivale. Võid ostis ema esimest korda kui sain 15.aastaseks, küll oli see maitsev....Leivasba on endalegi hästi tuttav, sai igal nädalal osta 3-4 leiba korraga, kuna peres oli 4 last, ema üksi ja isa Siberisse jäänud...

küsisin ühe vanema inimese käest üle, see väitis ka, et 1958.a mindi üle rahapalgale. minu nimetatud herneste osas raputas pead: nii head asja normivilja hulgas küll ei olnud. muidu aga rukis, nisu ja oder. natuke otra sai ka oma 0.6 peal kanateradeks ja seajahuks kasvatada. raha puudumise tõttu jäid paljud noored 7. klassi lõpetamise järel edasi koolidesse minemata, jäid esialgu lihtsalt kolhoosnikuks. keskkoolis oli siis veel õppemaks pealegi. aga kui siis rahapalka maksma hakati, tuli sellest veel osa anda riigilaenuks. mäletan neid suuri latakaid obligatsioone, mida heas usus kusagil raamatu vahel alles hoiti. kas kolhoosnikud ka tulumaksu maksma pidid, ei tea. see nn kolhoosipere oli ju juriidiliselt mingi teistmoodi asi.

kõik mälestused-meenutused on ju subjektiivsed...
näiteks margariin, mis tõesti maksis rubla ajal 28 kopikat,
oli nii vastik, et ei kõlvanud üldse mitte kusagile. meie peres lausa välditi ja kardeti seda.
mitte et oleksime "või sees" elanud, ei, aga leivamäärdeks oli enamasti praerasv. sealiha (pekk!) ja nn ploomirasv sai viimase grammini ära söödud.
linnades levima hakanud "poslamasla" oli ka vastumeelne.

ära pirtsuta , kõlbas ka 28 kopikaline lauamargariin leiva peale, kuna võid toona ei osanud veel tahta...kuna esimese kesiku viisid vargad laudast ja searasva-pannirasva hakkasime meie meie saama alles siis kui järgmine siga hukati...vahepeal aitas edasi ka "posla-masla" mida paaril korral emal õnnestus saada venelaste "vojentorgist", kui ohvitseride prouad omad kaubad olid kätte saanud , said natuke ka külainimesed.... Aga see "posla" oli nii kuidas juhtus, mõni kord oli väga hea , värske ja paks aga paaril korral oli kibe ja rääsunud,(enne rahareformi juhtus nii)

Praegust aega 50. nendatega võrreldes oleme ikka kommunismis.

eeri 03. detsember 2017, kl 11.02
Praegust aega 50. nendatega võrreldes oleme ikka kommunismis.

......................

kommunismi ja kapitalismi erinevus ongi peamiselt selles et
kommunismis on igasugune kaup defitsiit - raha justkui on .

kapitalismis on kõike saadaval - raha justkui ei jätkuks .

kommunismis on söök ja üür olematute hindadega -
töökohti jätkub kõigile - tööl mittekäimine on kuritegu ....

kapitalismis on söök suht kalliski - üür kõrge - töökohti ei jätku -
töötus on ....tavanähtuski .

lühidalt :
kommunismis/sotsialismis pole midagi saada - raha jätkub
kapitalismis on kõike saada - raha ei jätku

eeri Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Praegust aega 50. nendatega võrreldes oleme ikka k
> ommunismis.
AGA siis tehti ka tööd ,,,Ja kõik
mida kodudes kasvatati --tasus alati ära ;;
Soolepekk oli alati tünnis soolvee sees
Paremaks läks 1965 aastal,, Enne seda käisid nagu mingi päevaline tööl

Jah, seapekk võis soolas olla aga see sai ruttu otsa. Meid oli 8 pereliiget, naabril aga 3. Kummagil tohtis olla 1 siga. Kus oli võrdsus?

Issver kui vanad siin käivad a mina mõtlesin, et tõesti 50+ vaid.

mida plärtsud? Inime saab vast siis vanaks, kui on 3 nädalat vana ja matmata, et külad tulevad kohale hauda kaevama, kuni ise oma pead toita jaksab käib ikka veel "elavate" kirja, kui veel toime tuleb ei loe +++ -sid midagi. Mõni vana on külas toimekam kui teine 50-nene linnatanta ongi..kuni lusikas pihus püsib tuleb toimetada, mitte kõik-see aeg hädaldada ja lapsi taga kiruda...

-100 ju ka ei saa olla, sest 20+ käiks siis ka sinna punti

sa katsu mõelda, mida kujutab endast 50+.

huvitav see et 18.07 arvab et kui 50 on kukkunud , siis ongi see õige aeg Kabeliaeda kolida... a vot kiusu pärast täna veel ei koli. ikka müttan edasi...

Otile ! Ütleme, et oli 100kg siga mis sisse soolati, sellest jätkus igale pereliikmele 34g päevas.

100: 365=0,271 g jagatud 8 = 34 g. Vähevõitu !!??

meie kodus peeti 2 siga 1 löödi maha kevadel, teine umbes jõuluks.Lihaga oli toona nii et nii suuri käntsakaid kui tänapäev keegi ei kasutanud.Ema pani natuke haaval pajaroogadesse, kastmetesse .kontidest keetis suppi, ikka rohkem kui ei midagi. Ja ega toona seast muud kaduma läinud kui harjased, seakisa ja sõrad... Kõik muu läks asja ette

tegelikult oli see sealiha palju maitsvam kui tänapäevane. seda enam, et värsket sai harva: kui omal siga tapeti või kui isa käis kuskil seatapul ja sai selle eest liha või muud, näiteks maksa. see oli perenaisel nagu aukohus, et "meistritele" pandi tükike värsket koju kaasa. söömaaeg pudeli viinaga ("seatapjaga") kuulus muidugi ka alati asja juurde. mehed, suure vaeva nägijad, pidasid vahel poole hommikuni "peiesid", aga naised pidid kähku vere ja rupskite eest hoolt kandma. soolikad tuli ka ruttu ära puhastada. lihakeha võis natuke aega rippuda, sellega nii tuline kiire ei olnud. pealegi mehed ju kõigepealt puhkasid...
Eva, see pidi ikka väga suur mürakas siga olema, kui sai 100 kilo puhast liha sisse soolata:)

Küsimus: kas hundile meeldiks rohkem loomaaias (puuris) olla kus enamvähem kõik minimaalne on olemas, või vabas looduses kus igaüks peab ise eluvõitlust pidama?

Eva Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Küsimus: kas hundile meeldiks rohkem loomaaias (pu
> uris) olla kus enamvähem kõik minimaalne on olemas
> , või vabas looduses kus igaüks peab ise eluvõitlu
> st pidama?
Ikka vabas looduses --- JA saaks Eva suguse naise ka

Ei ole midagi öelda- Stalin nöökis kolhoosnikku nii kuis sai- ei maksnud palka- pani peale suured normid.

teie seajagamise kohapealt ei oska kaasa rääkida, aga vot see nõukaaegne margariin oli ikka ülemõistuse saast, mis tõesti ei kõlvanud muuks kui saabaste määrimiseks. elasin tol hallil aal margariinitehase kõrval ja te ei kujuta seda haisu ette, mida sealt tootmisprotsessi käivitudes tuli. praegu räägime, et toitudes palju kemikaale jne, aga see nõukaaegne margariin oli samas lõhnatasemes kummikute keetmisega. mitte keegi, kes seal lähedal elas, ei ostnud elu sees margariini.

Huvitav, see talu kus 2 siga peeti on see, et mida sigadele süüa anti? Midagi ju ei olnud- kartul ja umbrohi- kartulile pandi vahel mõni peotäis jahu, nii oli meil. Kahte siga ei olnud võimalik pidada ja see oli keelatud ka, kolhoosi partorg käis kontrollimas!!!???

Sigu peeti salaja metsas, sõjakaevikutes. Seda mäletan minagi ja pole üldse nii vana :)

oli sel partorgil jah aega kõiki talusid läbi kammida... põrsad kasvasid tõesti suisel aal rohu ja kartuli peal sekka lisaks natuke aaval lavkast ostetud 12 kopikast leiba ka, sammuti kasvatati kartulile lisaks palju söödapeeti ja loomakaali. Kui ka mõni naaber teadis ega ta naljalt kaebama läinud.Sammuti normi järgi ei tohtinud pidada rohkem kui 1 lehma aga sellele lisaks kasvatati oma vasikas ikka lehmaks või müüdi pullikesena tapamajja, sealt need laste koolituse ja auto osturahad kogunesid

Siga peeti metsas aedikus, metsa oli seale varjuaalune ja aedik tehtud. Meie kandi metsad olid kõik seasulgusid täis. 1 siga tohtis olla perel ja üks lehm ja loomaloendajad käisid, võis olla, et ka partorg oli kambas, ja kui tabati rohkem loomi, oli hirmus pahandus. Loom võeti ära ja loomapidaja võis kohtu alla minna, nalja ei olnud. Aga jutt ikka liikus millal loendamine hakkas ja siis tehti ettevalmistusi. Igatahes ükskord kui oli teada, et loendaja tuleb, viis emake osa kanu keldrisse, arvati, et sinna nad ikka vaatama ei lähe, õnneks ei läinud ka.

Meid oli neli last, isa-ema ja vanaema-vanaisa. Kui loendaja käis, siis alati küsis, et kas on üks või kaks leibkonda ja meil öeldi alati, et vanaema ja vanaisa on eraldi leibkond. Sest igal leibkonnal võis olla 1 siga ja 1 lehm. Meil sai siis olla kaks siga ja kaks lehma ja vist 20 kana oli kokku.

Piim läks piimaautoga kombinaati, sealt sai rahakopika. Kui midagi linnast vaja oli, siis võttis ema hommikul korviga munad ja sõitis linna turule, võid ka võeti kaasa, raha eest osteti lastele riideid ja soola-suhkrut. Meil jäi isa varakult invaliidiks, voodihaigeks, invaliidsuspension oli väga väike, me lapsed käisime siis alles koolis. Oli küll kehv aeg, ma olen katkiste saabastega koolis käinud. Saapaid ei olnud saada ja saabaste ostmiseks ei olnud raha.

Kolhoosi algusaastatel oli nii, et ema ja vanaisa käisid aasta otsa kolhoosis tööl ja aastapalgaks said kokku 16 kilo vilja, vanaisa tõi selle seljas koju. Mind siis veel polnud, ema on rääkinud.

Seale anti kartuleid ja hekseldati peedipealseid või heina, peoga pandi jahu ka. Jahu sai viljast, mida sellel 0,6 ha ka üks ribake kasvatati. Või siis anti leiba seale, leib ei olnud enam normi peal. Käisin vanaemaga metsas siga talitamas ja ükskord käisime salaja kolhoosi põllult tatart varastamas pangega. Ma ei käinud veel koolis, aga täiskasvanute jutust sain aru, et see on ohtlik asi ja tuli olla vait. Tatrast keedeti tatrapiimasuppi, ei olnud eriti muud süüa teha.

Vorsti saime me siis kui tädi Tallinnast suvel puhkuse ajal külla tuli, meil ise vorsti ei ostetud. Tädi tõi magusat saia ka, küll olid see sai ja vorst hea, igaüks sai paar viilu. Ja mõnikord enne jõulu saatis tädi paki, mille sees olid mõned apelsinid, need jagati laste vahel ära. Ükskord hoidsin oma apelsini nii kaua, et see kuivas kõvaks kribuks ja ei olnud enam üldse hea. Maal apelsine ei müüdud, see oli hea ja helge elu, millest raadio rääkis. Meie juurde see hea elu ei olnud millegipärast jõudnud.
Pidupäev oli enne jõulu ja pärast seatappu, siis sai pasteeti ja kotlette ja sülti.

Naabrinaine pidas emist, mees oli sõjas surma saanud. Ükskord tuli meile ja ütles mulle, olin siis 6aastane, et tule aita emis naaberkülla kuldi juurde ajada, et annan sulle pärast särgi. Läksime siis teele, kult kõige ees, naaberkülla oli 3- 4 km. Kult ajas oma asja ära(mul läks millegipärast ka kõvaks) ja asusime tagasiteele. Tagasi jõudes ütles aitäh ja kadus, olin hämmingus aga küsida ka ei julgenud, et kuidas särgiga jääb, ju ta arvas, et ma midagi ei teinud siis särki ka ei pea andma.