Olen kah mõelnud, miks Tolstoi ja Tammsaare naist nii pooletoobistena kujutatakse: isekad, materiaalsed, mõtlemisvõimetud, kultuurihuvideta, meest mittetoetavad ja mida kõike veel.
Austusest nende suurkujude vastu, on raske uskuda, et targad mehed nii valed naised valisid. Küllap nad valisid just õiged, kahe jalaga maasolevad, lapsi kasvatavad ja majapidamise eest hoolitsevad, et geenius saaks oma tööd teha.
Täpselt nagu Tuglase naine Elo ja Dostojevski naine Annagi.
Ärgem unustagem, et 100 aastat tagasi esitas ühiskond veidi teistsuguseid ootusi inimesele. Sa pidid olema eeskujulik pereinimene ja selle kõrval, kui jaksasid, tegelda ka loominguga.
Need suurkujud leidsid enda jaoks kuldse lahenduse- praktilise naise-, ja see oli neile eluliselt vajalik.
Küsite: aga armastus?
Kõike elus ei saa.
Oma kaunimad armastustunded elasid nad välja loomingus, mida poleks võib-olla sündinud, kui need oleks olnud pühendatud oma armastatule.
Seega- austagem ka nende klassikute naisi, kes lõid meile võimaluse nautida oma meeste loomingut veel sadu aastaid hiljem.