krabat ja saaresinine on võõrad, tutvusta.

jah, ja siis tutvusta veel tondinahku, mina ei ole jälle neid lugenud.

Minu lemmikud olid "Kollase Rähni Ordu" ja "Võlumüts."

Tondinahkadest saad guugeldades lugeda, krabat ja saaresinine on ilma autorita, neist ma ei tea tühjagi.

Üle lugema jäin raamatut, sest millegagi tuletasid tondinahad meelde soojamaa neegreid, kes banaani all ootab selle suhukukkumist. Aga tondinahad on lastele mõeldud jutt ja nemad arenevad tublideks.

"Krabati" autor on Ottfried Preussler. Ta on kirjutanud ka "Väikese nõia" ja "Röövel Hotzenplotzi". Kõik suurepärased lasteraamatud. Guugeldades saab nende sisuga samuti tutvuda.

Mulle meeldis "Bullerby lapsed".
Lugesin seda vist iga kuu.

Neid jutte, mida ette loeti, ei mäletagi. Tol ajal olid vist need kõik lemmikud. Kui juba ise lugema hakkasin, siis kogumik "Võluflööt" tundus nii huvitav fantaasiamaailm, et lugesin selle korduvalt läbi.
Siin on mitu korda läbi käinud, et lemmikuid loetakse korduvalt. Ilmselt eelistatakse pigem head emotsiooni korrata, kui midagi tundmatut lugeda, millest me ju ette ei tea, kas meeldib või mitte.

Jäin lausa mõtlema, et suurem osa inimestest eelistavadki elus neid tuttavaid ja turvalisi valikuid. Ei juleta kolida, sest eelnevas kohas ju nii tuttav ja turvaline. Mis sest, et töökohad ammu mujale kolinud. Ei riskita vahetada elukutset uue ja huvitavama vastu, sest vana on ju tuttav, mis sest, et viletsama palgaga ja ei pakku ammu enam väljakutseid. Äkki olemegi oma mugavustsooni liiga kinni kiilunud.

Kuidas karu piibu leidis, Mesikäpa kepijutud lastele olid väga tahedad lugemised.

"Pipi Pikksukk" oli üks esimesi, mille pealt iseseisvalt juturaamatuid lugema harjusin (ilmus esimest korda just sel aastal, kui olin 7-aastane), see ja teised Astrid Lindgreni lood olid kohe mu lemmikud. Siis edasi juba midagi asjalikumat - "Pärija Kalkutast" ja selle järel kogu muu "Seiklusjutte maalt ja merelt", välja arvatud üksikud punase propagandaga laetud jutud selles sarjas. Tagantjärele mõeldes olid ju needki seiklusjutud ja veel põnevad seiklusjutud - näiteks "Kaks kaptenit", "Kuunar "Kolumbus" ja "Tizsa kaldal", aga millegipärast see 8-12-aastane neid purupunaseid lihtsalt ei uskunud, kodune kasvatus oli teistmoodi. Kõik need paremad said kapsaks loetud, ehkki tegelikult oli püüe neid häid raamatuid kenasti hoida, sest teadsid, et uusi eksemplare pole kuskilt saada. Aga neid loeti järjest üle ja uuesti, ja nii see läks.

Oli ka raamat, mida pidin lugema salaja. Kui ilmus ja osteti Herman Sergo "Vihavald" - ülipõnev seiklusjutt Eesti vanast ajast - otsustas tark ja korralik vanaema, et see on ikka liig, 9-aastasel tütarlapsel ei kõlba selliseid lugeda. Eks ma siis olin sunnitud seda salaja kapist välja nukerdama ja iga lugemise järel jälle tagasi toppima. Oma lastele andsin selle kohe varakult kätte ja nad olid sellest vaimustuses. Aga mul olid ka poisslapsed, kõik kolm tükki.

Teisme-eas jäi lemmikraamatuks "Muumipapa ja meri" - miks, sellest pole siiani aru saanud.

Kes siin imestas, et head raamatut loetakse korduvalt - vaata, vene ajal ei ilmunud häid raamatuid nii palju, et üksi kodus oleva lapse kogu aega täita. Igasugu punase propaganda maiguga lasteraamatud - palun, virnade kaupa igas raamatupoes, aga sinna poodi need ka jäid, mõistlikud lapsevanemad ei vaadanud nende poolegi. Raamatukogus polnud meie peres kombeks käia ja nii ei jäänud muud üle, kui ikka needsamad seiklusjutud jälle käsile võtta.

Televiisoriga oli harv juhus, kui sealt midagi huvitavat tuli - enamus olid vene sõjafilmid või muu vene jama eestikeelse dubleeringu või subtiitritega, üksikud head lastefilmid olid korduvalt ära nähtud, nii et sedagi ei viitsinud vaadata, parem oli olla raamatus.

Teiseks, see raamatu-maailm oli ju nii otsatult põnev, et läksid sinna jälle ja jälle. Seiklesid saurustega "Kadunud maailmas" ja mammutitega "Eršoti kraatris", sõitsid kosmoselaevaga Marsile (Strugatskid, A.Tolstoi "Aeliita") või Andromeeda udukogu poole, purjetasid eksootiliste maade vahel ja trügisid põhjanabale, võitlesid piraatidega, elasid kaasa indiaanlastele (valgete vastu!), kaevasid kulda koos kauboidega Raevuka oja orus ja põgenesid kuningas Saalomoni kaevandusest ja nii edasi . . . ja siis tegin papist kübara, puust mõõga, vanast äravisatud voodilinast mantli ja panin naabripoisi endaga duelli pidama, musketärid muidugi, nagu me olime.
Insener Garini hüperboloidi ma järgi tehtud ei saanud. Tegelikult tehtud peaaegu sain - isa oli fotohuviline, kes töötas kohas, kus fotolampe tehti ja nii olid mul üleliigsed nõguspeeglid kodust võtta, kuigi mitte nii hüperboolsed, kui vaja . . . me lihtsalt ei saanud nii tugevat sisendenergiat, et sellest laserkiire välja fokuseerinud oleks. Küünlast ei aidanud, söest ega puidust ka mitte (raamatus olid söeküünlad). Elektrit ma kasutada ei taibanud (raamatus olid söeküünlad!) Oleks taibanud, poleks julenud (tütarlaps!). Ja loomulikult polnud nõguspeeglite kalle õige. Aga aeg sai huvitavalt veedetud ja raamatus need ju töötasid endiselt edasi.

Sellel korduslugemisel polnud midagi pistmist alalhoidlikkusega, minu puhul oli see puhas põnevusjanu.

Väga meeldiv oli lugeda!

Siiani raamatufriik.

OOO, et siis vene ajal ei olnud lastele filme ja raamatuid !?!

Väga head raamatud ilmusid meie oma kirjanike S. Truu, J. Rannapi, E, Raua, H. Männi, S. Rannamaa sulest. Joosep Tootsi, Tom Sawyeri, Viplala, Mary Poppinsi, Pan Kleksi, vapra Nemecseki, Astrid Lindgren paljude raamatute tegelaste tegemistele oli võimalik kaasa elada. Häid raamatuid, mis vene ajal ilmus on võimatu üles lugeda.
Televiisoriga sama lugu. Nii palju lavastusi ja etendusi, kui siis lastele tehti ja näidati, praegu ei tehta. Õigemini, üldse ei tehta. Kui veel mõned aastad tagasi näidati lavastusi "Kardemoni linna rahvas ja röövlid.", "Väike nõid", "Kessu", "Lumekuninganna", "Vahva rätsep", "Piparkoogi mehike" ja palju teisi vene ajal tehtud lavastusi. Siis nüüd on kõik asendatud sissetoodud multikatega.

Ega ma ütlegi, et üldse ei olnud lasteraamatuid - lihtsalt mõnele lapsele (minule) oli neid vähe.
(Tom Sawyeri ja väikese vapra Nemecseki lood ehk siis "Pal-tänava poisid" olid muuseas ka osa sellestsamast seiklusjuttude sarjast, vähemalt minu käes olnud eksemplarid olid selle sarja kaanetunnustega.)

"Kevade" lugesin loomulikult innuga läbi, Pan Kleksi Akadeemia ka samasuguse vaimustusega ja korduvalt, Astrid Lindgreni nimetasin, "Agu Sihvka annab aru", "Meelis" ja mõned muud eesti omad ka. No ja "Tasuja", "Villu võitlused", "Vürst Gabriel", Beekmanni "Kurbade kivide linn" ja muu selline, mis aja jooksul täiskasvanute kirjandusest noortekirjanduse hulka trügitud.

Lisaks eelmise vabariigi aegsed raamatud: "Omal jõul läbi mustade maa" - kahest lapsest, kes Egiptuses alanud ülestõusu tõttu kahe musta teenija abil pikalt läbi Aafrika rändama pidid. "Lendav Hollandlane" - piraadikas. Vanad muinasjutukogud. Siinkohal võite nüüd naerda: Tuglase müstilis-romantiline novellikogu "Liivakell", Gailiti ülistiilne õudukas "Purpurne surm". Ei ole tegelikult lastekirjandus, aga mõju lapsele oli võimas.
Ja maal vanaema juures avanes tõeliselt suur tragöödia minusuguse lapse jaoks - Tarzani-raamatust olid vanaemal järgi vaid üksikud lehed!

Mary Poppins oli algusest peale kuidagi titekas, "Sipsikust" või "Pille-Riinist" rääkimata, Naksitralle veel ei olnud, ja ega need "Roostevaba mõõk" ja muud eesti autorite omad ka korduvat lugemist kannatanud. Ehkki vanaema neid ja muid "titekaid" peale suruda üritas. Elu oli mujal, elu oli laias maailmas ja seda maailma näitasid igasugu põnevusjutud - peata ratsanik, siit ma tulen sinu saladust lahendama! Pantrikuru vangid, ma aitan teid välja! Robert Grant, kisun su ära kondori küünte vahelt! Kapten Nemo, tõuse pinnale! Paneks keegi ometi tõkke mongolite vallutusretkele!

Ju siis oli vanaemal õigus, kui ta alalõpmata ohkas, et ma olen valesti kasvatatud. Olin küll tütarlaps, aga haledad-armsad armastuslood ja naistekad mind ei köitnud, "Dekameron" vedeles ka aastaid alumises kapinurgas puutumatult igavate raamatute sektsioonis.

Lastelavastused, jah, olid küll olemas, aga harvad nähtused . . . igasse nädalasse ei jätkunud.