Ega ma ütlegi, et üldse ei olnud lasteraamatuid - lihtsalt mõnele lapsele (minule) oli neid vähe.
(Tom Sawyeri ja väikese vapra Nemecseki lood ehk siis "Pal-tänava poisid" olid muuseas ka osa sellestsamast seiklusjuttude sarjast, vähemalt minu käes olnud eksemplarid olid selle sarja kaanetunnustega.)
"Kevade" lugesin loomulikult innuga läbi, Pan Kleksi Akadeemia ka samasuguse vaimustusega ja korduvalt, Astrid Lindgreni nimetasin, "Agu Sihvka annab aru", "Meelis" ja mõned muud eesti omad ka. No ja "Tasuja", "Villu võitlused", "Vürst Gabriel", Beekmanni "Kurbade kivide linn" ja muu selline, mis aja jooksul täiskasvanute kirjandusest noortekirjanduse hulka trügitud.
Lisaks eelmise vabariigi aegsed raamatud: "Omal jõul läbi mustade maa" - kahest lapsest, kes Egiptuses alanud ülestõusu tõttu kahe musta teenija abil pikalt läbi Aafrika rändama pidid. "Lendav Hollandlane" - piraadikas. Vanad muinasjutukogud. Siinkohal võite nüüd naerda: Tuglase müstilis-romantiline novellikogu "Liivakell", Gailiti ülistiilne õudukas "Purpurne surm". Ei ole tegelikult lastekirjandus, aga mõju lapsele oli võimas.
Ja maal vanaema juures avanes tõeliselt suur tragöödia minusuguse lapse jaoks - Tarzani-raamatust olid vanaemal järgi vaid üksikud lehed!
Mary Poppins oli algusest peale kuidagi titekas, "Sipsikust" või "Pille-Riinist" rääkimata, Naksitralle veel ei olnud, ja ega need "Roostevaba mõõk" ja muud eesti autorite omad ka korduvat lugemist kannatanud. Ehkki vanaema neid ja muid "titekaid" peale suruda üritas. Elu oli mujal, elu oli laias maailmas ja seda maailma näitasid igasugu põnevusjutud - peata ratsanik, siit ma tulen sinu saladust lahendama! Pantrikuru vangid, ma aitan teid välja! Robert Grant, kisun su ära kondori küünte vahelt! Kapten Nemo, tõuse pinnale! Paneks keegi ometi tõkke mongolite vallutusretkele!
Ju siis oli vanaemal õigus, kui ta alalõpmata ohkas, et ma olen valesti kasvatatud. Olin küll tütarlaps, aga haledad-armsad armastuslood ja naistekad mind ei köitnud, "Dekameron" vedeles ka aastaid alumises kapinurgas puutumatult igavate raamatute sektsioonis.
Lastelavastused, jah, olid küll olemas, aga harvad nähtused . . . igasse nädalasse ei jätkunud.