10 aastat tagasi mind lõigati tühjaks, siis kadus ka libido. Mees käib pinda ja nõuab seksi, aga mulle on see VASTIK!!!
Ma tõesti üritasin hambad ristis ta lähenemiskatseid kannatada, ostsin libesteid ja uskusin güneka juttu, et midagi ei muutu füüsiliselt ega psüühiliselt ei minu ega mehe jaoks ja isegi orgasm ona võimalik. Aga see kõik on jama.
Ma lihtsalt ei talu enam seksi ja nii ongi. Mees ei saa sellest aru ja süüdistab mind, et ma ei salli teda ja mul on keegi teine. Etendab süütu kannataja rolli, keda tema julm naine mõnitab.
Olen öelnud: mine talla siis mõnda seksinäljast naist, aga ära unusta kondoomi.
Tema omakorda vastu, et teisi ei talu ja see pole oluline, et mina ei taha. Et naine ei peagi tahtma, ta peab ainult mehe tahtmist rahuldama. Nii ta vägistabki mind abieluvoodis ja ma heidan igal õhtul hirmuga magama, et kas ta täna teeb "seda" või mitte. Elan ainult rahustite toel, et kuidagi tema isud välja kannatada. Lisaks on ta nii armukade, et helistab mulle tööle oma 10 korda päevas ja kui taustal mõnda meeshäält on kuulda, siis on õhtul stseen ja kui ma teda "rahuldada" ei suuda, siis on jube psühhoterror (õnneks mitte füüsiline vägivald). Kui ma ebastabiilse liikluse pärast kasvõi 5 minutit töölt kojutulekuga hiljaks jään, kahtlusab ta mind petmises. Sest tema arust aitab seksimiseks ja seega tema petmiseks 2-3 minutist ja seda saab teha püstijalu igas põõsas. Vahel tuleb isegi tööle vastu ja passib pool tundi enne päeva lõppu ooteruumis, et ma teda "petta" ei saaks ja siis ka uurib, miks ma telefoni ei võtnud või mul telefon kinni oli kui tema helistas.