Minuga on see veider asi, et ma TEAN, et ma olen üle 50 ja suurte laste ema ja arukas ja elukogenud ja mis kõik - aga ma TUNNEN ennast ikka kuidagi teisiti. Ei saa küll öelda, et "oh, ma ei tunne end kriipsugi vanemana kui 30", sest mu tundel lihtsalt pole numbreid juures, aga olen ennast korra tabanud selleltki, et kuulasin kümme aastat endast noorema juttu ja mõtlesin: vaesekene, ei ole ikka lihtne vanaks saada. Ja siis järsku taipasin - ma olen ise ju vanem veel!
Vahel olen sedagi mõelnud, et mu ema, kellest 45aastaselt sai vanaema, oligi siis kohe tõeline vanaema. Nooruslik, lustiline, aga tõesti vanaema. Keetis, küpsetas, hoidistas ja rääkis jutte teemal "noorus on hukas." Ise polema paraku siiani veel vanaemaks saanud, sellest on teinekord küll kahju, vahva oleks ju titte nunnutada!
Aga numbritele pole mul kuidagi põhjust mõelda muidu kui sünnipäeval. Töötan seltskonnas, kus keskmine vanus on kuskil pisut üle 35, mu noorim laps saab kohe-kohe 15 - sama vanad on mu kolleegide lapsed (tõsi küll, nende VANIMAD lapsed). Mured on ühised, jututeemad on ühised - mis peaks mind sundima mõtlema oma sünniaastale?
Mõnikord ikka saan aru - kui näiteks oma ülikooliaegseid kursusekaaslasi kohtan, kellel kaks-kolm last järjest sündinud ja minu vanimaga (29) enamvähem ühevanused. Kas sul on lapsed vanuses 28-3o või alles teismeline kodus - seal on pisike erinevus paratamatult sees.
Nii ma lihtsalt elangi - töö on huvitav, tervis eluaeg ühesugune olnud, lapsed on vahvad, noorim hoiab tahestahtmata kursis ka päris noorte eluga, tüdinud millestki pole, ees terendavale pensionieale pole mahti mõelda - kuidagi ei oska kurta, et küll on kurb vanaks saada. Nooruslik või mitte - sellele ma kah ei mõtle. Ma ei oskagi seda seletada - on lihtsalt nagu on, nii palju tegemist on kogu aeg, pidevalt mõtlen küll, et kui kord aega saan, siis teen seda ja seda ja seda...
Kui teemaalgatajat lugesin, siis pani päris mõtisklema - hull on ikka küll, kui kõik aeg pead mõtlema, et nüüd ongi elu läbi, vana juba. Aga miks see teemaks tekib? Ei jaksa kõndida enam või vaatavad kortsud peeglist vastu või leidsid halli juukekarva?
Võibolla asi selles ongi, et ma läksin hästi vara halliks, enne keskkooli lõppu juba hakkasin sel põhjusel juukseid värvima. Nii et hallipäisus pole mu jaoks kah märk aja lendamisest
Ei saa ma ise ka aru - ehk siis, kui noorim ka koolid läbi saab, hakkan end kuidagi teisiti tundma. Või siis, kui lõpuks ometi mõni lapselaps sünnib. Praegu igatahes olen kahtlaselt rahul eluga - kes teab, mis karistus siis selle eest ootamas on...