Ma lähen nüüd natuke teemadt kõrvale, aga juttu oli Juhan Viidingust. Olen käinud ka Allika tn 7.klassilises koolis esimesed 5 aastat ja olin paralleelklassis Juhaniga. Mul olid väga toredad klassikaaslased: Heli Hommik, Paul Kingo....näed sa enam muid meelde ei tulegi, oli veel piltilus tüdruk Ene Laas.
Mis küll teist saanud on?
10.õhtukoolis käies oli Juhan mu klassikaaslane. Ühel ajaloo tunni ajal istus ta mu selja taga ja oli teatri- ja muusikamuuseumist toonud kaasa parmupilli ja seda siis piinas tunni ajal, niikaua kui õpetaja närvid vastu pidasid.
Me olime selles klassis ühed nooremad, tavaliselt käisid seal ikka vanemad inimesed,kellel mingil põhjusel omal ajal kool pooleli oli jäänud.
Aga Eija, tore teada,et keegi veel mäletab seda vana koolimaja,kus kevadeti sai õues vahetunni ajal hullata...
Alustasin koolis käimist 1956 aastal.

Vana koolimaja õue mäletan hästi,juurviljaaed oli ka suure pirnipuuga.Meeles on trepid oma oksakohtadega ja vanapaarist,kes olid kooliteenijad,võisid minna nende juurde ükskõik mis hädaga.Pole ma just suurem nostalgitseja aga kahju oli kui koolimaja maha tõmmati,elu läheb ju edasi ja vana peab ju kord uuemale teed andma.

vanasti oli arvamine, et tuberkuloosihaigeid ja muid kopsuhaigeid tuleb kõvasti sööta! Kose-Lükatilt on minul meeles need söömaajad 5 korda päevas ja see, et mõni laps, kes nii palju süüa ei suutnud ega tahtnud, hakkas oksendama. Aga muidugi meenub ka palju toredat; need pikad jalutuskäigud ja matkad ja toredad majakesed keset männimetsa.

Olin Kose-Lükati metsakoolis 1959/60 ja 1960/61 õppeaastatel.
Koolimäelt oli hea kelguga alla kihutada.Jah, olid toredad klassimajakesed katusealuste jalutuskäikudega ja puitterrassidega klassimajade vahel. Päevakord rippus koridoris otse palatiukse vastas seinal.Ja käiski elu kella järgi ja rivis sööma ja söömast ära ja kooli rivis ja tagasi ikka rivis.Mingil ajal olin ka seal väravapoolses väikses majas,seda nimetati meil isolaatoriks ju ma siis vist haige pidin olema,et seal majas, aga mulle seal meeldis.
tänavavalgustus paistis aknast sisse.Seal oli veel kuidagi eriliselt valge ja puhas. Kinos käimist mäletan, vist koguni kaks korda nädalas all saalis näidati.Ja ükskord enne kinno ei lubatud kui pidi ENSV hümn peas olema.Eks see oli ikka veidi enne teada antud,nii et õigeks ajaks pähe sai õpitud ja ette loetud,aga ega nii väiksena suurt aru küll sellest tekstist ei saanud.Üllatavalt paljugi mälestuskilde tuleb meelde.Kuidas Buratino onu Ferdinandiga meil külas käis ja lugupeetud helilooja meile laulu õpetas (pane kartul aegsast maha,pärast võtad palju tahad jne.)Isetegevuskavas tantsisime "Teele,teele,kurekesed..."saatel.
Tore aeg ja tore kool oli.Ainult et koju oleks rohkem tahtnud...

Mäletan ka kino, eriti filmi "Metsik koer Dingo"

Elasin Metsakoolis Viidinguga ühes toas.Mäletan kui saalis õpetati lauakombeid ja kõigile oli kõik selge, siis kasvataja küsis,et kas küsimusi on siis Juhan küsis tõsiselt : Millise lauajala juurde tuleb asetada viinapudel? Metsakoolis olin 58-61 aastani.

Huvitav, et keegi tundis minust puudust siin:))
olin Valkla pioneerilaagris ühes rühmas Andres Mustoneni, Jüri Järvet juniori ja Roman Baskiniga. Ilusad ajad olid...

või et ilusad. uskumatu, et sina, viirus, millegi kohta nii ütled. ilmselt pole see kasvanud tolerantsist tingitud. egaju? pigem vanusega kasvavast üksindusest. isegi sinusugusele hakkab inimeste eemalehoidmine lõpuks ajudele, eksolejunii?
aga sellest, kas eksin või mitte, annad sa ju varsti teada, eks siis paista.
ja veel. mõtlesin juba ammu, kes neid teemasid arhiivimudast välja kaevab. nüüd sii tean. isoleerituse mõistetav taak.

armutu - ehk siis naine ilma armastuseta - ja seda on sõnavõtust tunda küll, mispuhul minu kaastunne. Ilusad ajad jätkuvad mul ka praegu, mistõttu eriti siin jahumas ei käi...irw.

etnäe, sa peaaegu et ületasid ennast, vahiaga, no kui irvamine välja arvata, a siiski, enne surma võid veel muutuda pea inimesesarnaseks. kaasa tunda sa ei suuda, sestap on kaasatundmise lubadus tühi sõnakõlks, a tore, et üritad, liigud vähemasti õiges suunas nagu öeldud.
aga räägiksid oma ilusatest aegadest lähemalt, selmet vaid vanalugusid üles kaevata. äkki muutub irvegi naeratuse(sarnase)ks. imed pole ilmas võimatud.

hüljatud naised on armutud.

prostamoli mugivad mehed on naeruväärsed.

tere, ehk sa võtaksid ühendust? ma olin ka 62/63 Taevaskojas, meenutaks?

Teemalgata ehk surnud juba.

Tere,
mina käisin Kose- Lükati pioneerilaagris miskit 72 aastal, lugedes foorumit tundub sama paik, kus ma suviti 2 aastat veetsin, kuna kasvasin Viljandis, siis nüüd Tallinnas olles ei adu, kus see paik oli, tahaks kaema minna. Mäletan, et suur maja oli ühelpool jõge, väike maja teisel pool. Lapse mälu järgi nagu Kose poole Tartu maanteel, google maps aga näitab Lükati teed Pirita pool....