mina ei tea, kuhu ta kadus, aga kadunud ta jah on. äkki kasvasin välja, põlvpükstest:P või mis sa ise arvad, sissikene. ju arvad sama.
tegelt on mul endalgi kurb selle üle.

a reisimine aitab jah, vähekeseks. läbitud etapp. inimesed. suhted. saavutused. alatus. omakasu. usk. mitteusk. need on kõikjal ühesugused, vaid loodus vahetub. vaid ümbruskond, ei muud.

" jah "

ja sellele, kes nimetas end täna: täna oled sa Nostradamus

mis sa kõregeauline seletad, mh? mitte, et ma väidaks, et kui mul on midagi kuulutada, siis ma seda ei kuulutaks. hmmnjah. kuulutaks ikit!! aga näe, seda pole teps mitte.

* nühkisin veelkord oma okulaarid puhtaks ja lugesin üle. NO KUULE TÕESTI! ma ju tulin seija ja küsisin miskit, see ju igas pealkirjaski sees, KAS SA PIMEVAIM EI NÄE VÕI? küsimust noh. minu kirjatükis kah. ei sial pole miskit kuulutamist, aint üks pisikene küsimusejupp. või siis ka mõned /õite asja/

misasja sa ise küsid. vaada kui kuulutan need kah kuulutamiseks, sis tead;)

helgi, merike, jüri

kas teie abiellute? /see teie sõna oli kah kui kuulutamine ;D/

muidugi tead ja tunned paljut, kui juba pool sajandit läbi ,aga mitte iial ei tea sa kõike ja kõiki asju ,inimesi,olukordi. Paljud asjad ei üllata enam, aga paljud asjad shokeerivad, sest inimkond on ettearvamatu. Kas sa tõesti võiks sellist asja ette näha, et keegi kasutab omi lapsi nii haiglaselt, nagu Austrias juhtus? No ma ei tea,see pidi ikka sügavalt vapustama.Igatahes on neid asju palju. Vahel võib ka su enda kaasa või pereliige üllatada. Oota ja vaata,huvitavam aeg on veel ees.

austrias ei juhtunud midagi sellist, mida enne juhtunud ei ole. ka eestimaal, muide. inimesed kasutavad teisi inimesi ära. kasutatakse muidugi endast nõrgemaid. nõrgemaid vaimselt ja nõrgemaid füüsiliselt. see on olnud nii alati ja jääb nii ka alati.
kas sellest on kahju? on küll. kas see üllatab? ei mitte. vähemalt mitte enam.

Ei, ei tundu.
Aina enam saan aru, et elu on rikkam kui mistahes kujutlusvõime.
Ette teades/ teada tahtes juba kujundame, seepärast vaatangi maailma pilguga - vot ei tea, ehk ei tea..muig.
Ja kõikides inimestes on nii mitu kihti, et kunagi ei või teada, mida välja kraapides avastada võid:)

üks preili oli sundinud! oma peikat analüüse andma,et veenduda tip-top tervises........kõik negatiivsed,a preili olla palunud tohtrit:ehk saaks veel lahangu teha,et olla täiesti veendunud:)
elagem päev korraga,ei lähe nupp ülearu kuumaks--ja kallistage kaasasid 4x päevas!

õpib kogu elu ja sureb ikka lollina-SA EI TEA KAUGELTKI KÕIKE.

kõvasti kraapides, lilleke?
no kui kõvasti, võib tõesti leida ühte koma teist, alates kõõmast ja lõpetades ehk isegi südametunnistusega... aaaga, mjah, kui see ka üllatada suudab... - noh, ülteme siis, et sel juhul oli küünte kulutamine kraapijale õigustatud kulu;)


* aga kui kraapida 4x päevas, mis siis kõik välja võiks tulla... / mütsihoidja tagumist poolt sügades /

Miks just kõvasti kraapides?:)
Ikka kõdi-kõdi ja pilk silmade põhja, küll siis ka kihid nähtavaks muutuvad...:)
Kas seda alati vaja on, selles ei ole ma päris kindel, sest ega inimesed isegi alati ei taha vaadata, mis nende sees peidus, rääkimata siis teistele näitamisest/teistele tabamiseks.

Aga üllatuda saab juba sellegi pärast, et eile vaadates ei olnud minu silmad sellised nagu täna vaadates:)

*kõõma ja südametunnistuse vahele võrdusmärk??:))))
omamoodi tabav..:)

No ei kraabi ju kogu elu:) 20-selt oli huvitav kraapida ja avastada, aga nüüd on tõesti tüütu, sest tead (vähemalt variante), et milline kiht järgmine.
Ma saan teemaalgatajast aru küll, tal selline elutüdimus peal. Juhtub ikka vahel, aga see läheb mööda. Mõnikord iseenesest, mõnikord vaja mingit raputamist.

mjah, mõlemad on haprad, eriti kui nad küünte alla jäävad.


a a a ga
ülejäänud su sõnad räägivad tundmistest, lilleke, mida mus pole ja mida mas tahagi enda sisse.. sest seegi on kõik juba olnud, olnud ja olnud. midagi enamat saagi enam olemas olema.

Enam ehk ei saa.
Teistsugust ehk saab?:)))

oh sind lootusetut optimisti, va lihasöödik:)

Mh, palun mitte sõimata - ma ei usu optimismi tohutult kasulikku mõjusse...:))

ja millesse siis liha kugistav õistaim usub? mh??;P

Lihtsalt rõõmusse, mis on olemas mitte selle pärast, et...... (näiteks; homme tuleb ilusam ilm), vaid hoolimata sellest, et... (homme võib tulla ka tormi ja tuuult ...muig).

*ma ei kugista, ma oskan isegi hellalt (noa ja kahvliga) liha manustada!:)

ohhhooo, õistaim, ohhhooo-hoo-hooooo!

ja siis veel ohohohohhhoooo ... ja veel ... jne / pagan, tätte on hea /


* keegi ettenägija läeb nüid teite juurest eemale / tea jah kuhu /

Ühele on antud elupäevi nii palju, et tal villand saab ja kõigest tüdimus peale tuleb. Teine tahaks nautida igat pisiasja, kogeda samu asju ikka veel ja veel aga peab lahkuma.

elu ei olegi õiglane ja su mõtted, mõtleja, käivad elu juurde ja paratamatusega kaasas, mis teha.

Huvitav oli teie mõttekäiku lugeda... Ise tunnen, et minu jaoks on tihti olukorrad uudsed ja ka inimestes eksin tihti. Ma ei tea, kas olen halb tähelepanija või äkki hoopis pealiskaudne inimene või mida iganes, aga mulle pakub elu veeremine pidevalt uut ja mõtlemapanevat ning see teebki olemise huvitavaks ja elamisväärseks. Mul ei ole igav, ahmin endasse kõike ja tunnen sellest rõõmu, aga tsiteerides klassikuid võin lausuda, et ma tean, et ma midagi ei tea.

nii ausalt, et häbi- mulle tundub, et ma tunnen kõiki inimesi tallinnast ja näen näost ära, et on nt tartust või turist aga see pole veel kõik, ma teen lasnamäe ja mustamäe inimese vahel vahet, kopli omi tunnevad vist kõik ja veel, vahel ma ei viitsi kaasvestlejat kuulata vaid vaatan kalasilmadega ise muust mõeldes, häbi mulle. Mis huvist võib sellise inimese puhul rääkida, zombi.

to tärnike
Nii on natuke jube jah :) Aga tunnen selliseid inimetevaatlejaid, üks mu tütardest samasugune. Vahel hakkabki kõhe. Mina olen jube tuisupea, ma ei näe kedagi enese ümbr, mulle jäävad silma vaid mingid detailid. Kui keegi küsiks, mis inimesel seljas oli, keda just nägin, jääksin kohe vastuse võlgu. Võiksin aga kirjeldada tema suhtumist, naeratust, kulmukortsutust või mida iganes ja seda, mis ta rääkis, mäletan kindlasti. Aga igatsorti inimesi peabki ju olema ;)

Pariisis elav, vist 87-aastane Fanny de Sivers ütles ühes saates telekas, et elu on SEIKLUS ja nii ta on ka minu jaoks. Kõik teiseneb, kõik muutub, inimesed, valgus, värvid ja ühelgi ajahetkel pole miski enam endine, nii nagu ma ise ja teisedki. Elu ei anna aega loksuma jääda ja aega on nii vähe ja nii palju on veel teha, teada, õppida, kogeda ja seda kõike pakub elu meile iga päev. Märguandeid antakse kust iganes - kas äkki ütleb keegi telekast mõne lause, mis sulle antud hetkel vajalik on või oled hetkekoguja mõnes teises kohas siin maamunal, kuid kõik toimub igal ajahetkel, suudaks ainult siin ja praegu hetkes kohal olla ja kogu mängu tunnetada aga kõik tormab edasi. Kõik see, mille kõrvadevahele suudame koguda, on ilmselt ka kõik, millega me ühel päeval siit lahkume aga seni - SEIKLUS KESTAB.

Ei, Nostradamus, ma üllatun ikka ja jälle ka neis, keda arvan väga hästi tundvat, samuti olukordades ja inimestes ning kui arvan, et nüüd on põhi käes, siis ikka leidub tunneli lõpus valgus ja ootamatu hea sõna sealt, kust seda oodatagi ei oska.

Ma tean ainult üht, kurb oleks nii, kui ma kõike teaks või oskaks ja ette näeks.
Ilmselt oli teemagi muust.

muidugi on kurb, täpitriin, naisteajakirjas noorukesed kirjaneitsid toovad esile huvitavaid avastusi ja teooriaid mis meieealistele juba ammu meie noorusest teada, halloo- nagu ütleb saagimimutt, tekib tunne, et oled eluga teisel ringil.

Kogenud me ju tõesti palju ja loodetavasti samapalju veel kogeda, aga iga päev on uus ja huvitav ja ükski neist ei kordu ja ammugi ei tea, mis juhtuma hakkab või kuidas reageerin.

lugu heietamisel?

läbitud etapp.