Oktoobrikuule
SUREMISEST
Ütleb teadus: kõik sureb sünnist saati.
Kuid ta ise seepärast ei muretse.
Tuues eeskujuks mõnd ülikõbusat taati,
elu kamandab: "Mida te surete.
Ei me suregi. Toitudes leivast ja aateist.
Surmamõtteile pole end raisanud.
"Me ei tulnud siia tegema poolfabrikaate!"
olen minagi lause paisanud.
Aga tehes nii pool- kui täisfabrikaate,
olles vait, või siis vastugi pureldes,
elu pro-de ja contra-te löömingu saatel
oma surmale vastu me sureme.
Laulu luues me kildhaaval sureme laulu.
Seina ladudes sellesse seinasse.
Me sureme aususse, püüdes ausust.
Ja sureme sõprade leinasse.
Me surems voodisse kodus, või parki.
Saapapaeltegi liikude purjusse.
Me sureme kiirgusse, vähki, infarkti -
süda vastu peab üksnes lurjustel!
Tean: surrakse endale lauldes kiitust
ja kuulates endale "elagut".
Tean: surrakse surematuse riitust
ellu jättes kui naisele elatust.
Nii - ka kõrgelt kukkudes kaelu ei murta
ega surda galantselt
koltidest
Anna, ELU, et enne lõplikku surma
ma ei sureks ...kuhugi polstrisse!
/Arvi Siig/