50+ nurgake
eluline mure
kraaks 23. oktoober 2008, kl 14.27 |
heida endalt mask ja reserveeritus. ole inimene, soe ja avatud. naera, kui on mida naerda, nuta, kui asi väärt. aga ära siiski suuri lootusi hellita, mitte sellepärast, et puudus headest meestest. on üks legend, me oleme poolik kellestki. me otsime ja otsime ning enne rahu ei saa, kui oleme leidnud õige poole. see on pikk otsimise aeg, midagi ei tule kohe ja äkki.
Viirus 23. oktoober 2008, kl 14.37 |
kraaks 23. oktoober 2008, kl 14.46 |
nnn 23. oktoober 2008, kl 14.50 |
kraaks 23. oktoober 2008, kl 14.51 |
tre 23. oktoober 2008, kl 14.53 |
aqua 23. oktoober 2008, kl 15.03 |
viirus- 10 punkti! :) kui soov on selge, siis tegutse, kui oled juhina edukas ja intelligentne, peaksid ise teadma, mida teha, ära hoia seda kättesaamatu naise maski kaua ees, aastad lähevad, tegelikult arvan, et oledki kauaks kopitama jäänud ja nüüd endale kõikvõimalikke tõkkeid ja eelarvamusi sisendanud, kui sulle mees meeldib ja sa tead, et ta on vaba, mis takistab siis juurde minemast ja seda väljendamast?
tiiutalutütreke 23. oktoober 2008, kl 15.30 |
Vot nii, lp. Kohe 50.
Ei sobi, ei ole kaaskodanike suhtes viisakas olla majanduslikult heal järjel, erialaselt edukas, hea välja näha ja kõige selle juures veel meest otsida.
Oleksid sa alustanud juttu sellega, kui raske sul on tööga, kui vilets on tervis, kehvakene ka välimus, siis oleks head nõu puistatud lausa varrukast. See oleks võimaldanud olla heasoovlikult üleolev, samas teades, et ega sul lootust ei oleks (normaalse mehe leidmiseks). Nüü aga ei saa ju selles kindel olla.
Ja kui endal (enam) ei ole ning tõenäoliselt ka enam ei tule, siis ei taha kohe kuiagi kellegi teise head olemist või tulevikku näha.
Ei sobi, ei ole kaaskodanike suhtes viisakas olla majanduslikult heal järjel, erialaselt edukas, hea välja näha ja kõige selle juures veel meest otsida.
Oleksid sa alustanud juttu sellega, kui raske sul on tööga, kui vilets on tervis, kehvakene ka välimus, siis oleks head nõu puistatud lausa varrukast. See oleks võimaldanud olla heasoovlikult üleolev, samas teades, et ega sul lootust ei oleks (normaalse mehe leidmiseks). Nüü aga ei saa ju selles kindel olla.
Ja kui endal (enam) ei ole ning tõenäoliselt ka enam ei tule, siis ei taha kohe kuiagi kellegi teise head olemist või tulevikku näha.
sähvatus 23. oktoober 2008, kl 15.55 |
kati 23. oktoober 2008, kl 16.33 |
Kohe 50 23. oktoober 2008, kl 17.10 |
Suured tänud nõuandjatele ja püüan siinöeldust parimat silmas pidada. Kahjuks küll ilma eriliselt optimistlikumaks muutumata.
Ma ei kahetse, et võtsin julguse kokku ja lootsin foorumist n.ö vanema õe nõuandeid saada. Kahjuks põrkasin kokku ka elust kibestunud ja igas suunas sarkasmimürki pritsivate olevustega, kes võtsid lõplikult soovi edasi suhelda ka päris asjalikku juttu ajanud foorumlastega. Mitmed tabasid ära minu probleemi - kaitsev kest sisemise mina ümber, mis ei lase oma tuuma kuigi lihtsalt välja näidata. Ja et vajan selleks eelnevalt mingisugustki turvalisust. Püüdsin olla aus ja mitte grammigi üleolev. Enda kohta liiga palju rääkisin just selle pärast, et mitte saada soovitusi rohkem suhelda, väljas käia, end üles lüüa ja olla positiivne. Need kõik eeldused on juba täidetud!
Paljudel siin hõikujatel on aga selline kalgistunud suhtumine ja igasuguste tuvastamatute nimede tagant pillutud nooltega pihta saamine ei ole küll minu päeva parim osa.
Kui juba mõnest tunnist piisas, et minu tõstetud küsimusega teemast sai omavaheliste kirglike teravuste pildumine, siis oskate ehk ette kujutada minu reaalset olukorda. Seni on kõik naised oma mehi/sõpru minu seltsis lahkel pilgul näinud ning sageli ka ise kampa löönud, olgu ametialases tegevuses või lõbusatel koosviibimistel. Mind pole peetud meestejahil olevaks rivaaliks ja laitmatu maine tõttu aasivast tögamisest mingit ohtu ei nähta. Või arvatakse, et ju mul ikka keegi kusagil on, sest oma kodusest elust ma ei pläkuta. See oli minu kaitsekest.
Sain aga ka 50+ foorumist nüüd ettekujutuse, et anonüümsed foorumid on teismeeast välja arenemata (arenemispeetusega) pisihingede enese väljaelamise koht ja hea asja juures rikub ju ka tilk tõrva...
Kogemus seegi. Tõrvake edasi!
Ja vastupidavust neile, kellel ikka ja jälle siia asja on!
Ma ei kahetse, et võtsin julguse kokku ja lootsin foorumist n.ö vanema õe nõuandeid saada. Kahjuks põrkasin kokku ka elust kibestunud ja igas suunas sarkasmimürki pritsivate olevustega, kes võtsid lõplikult soovi edasi suhelda ka päris asjalikku juttu ajanud foorumlastega. Mitmed tabasid ära minu probleemi - kaitsev kest sisemise mina ümber, mis ei lase oma tuuma kuigi lihtsalt välja näidata. Ja et vajan selleks eelnevalt mingisugustki turvalisust. Püüdsin olla aus ja mitte grammigi üleolev. Enda kohta liiga palju rääkisin just selle pärast, et mitte saada soovitusi rohkem suhelda, väljas käia, end üles lüüa ja olla positiivne. Need kõik eeldused on juba täidetud!
Paljudel siin hõikujatel on aga selline kalgistunud suhtumine ja igasuguste tuvastamatute nimede tagant pillutud nooltega pihta saamine ei ole küll minu päeva parim osa.
Kui juba mõnest tunnist piisas, et minu tõstetud küsimusega teemast sai omavaheliste kirglike teravuste pildumine, siis oskate ehk ette kujutada minu reaalset olukorda. Seni on kõik naised oma mehi/sõpru minu seltsis lahkel pilgul näinud ning sageli ka ise kampa löönud, olgu ametialases tegevuses või lõbusatel koosviibimistel. Mind pole peetud meestejahil olevaks rivaaliks ja laitmatu maine tõttu aasivast tögamisest mingit ohtu ei nähta. Või arvatakse, et ju mul ikka keegi kusagil on, sest oma kodusest elust ma ei pläkuta. See oli minu kaitsekest.
Sain aga ka 50+ foorumist nüüd ettekujutuse, et anonüümsed foorumid on teismeeast välja arenemata (arenemispeetusega) pisihingede enese väljaelamise koht ja hea asja juures rikub ju ka tilk tõrva...
Kogemus seegi. Tõrvake edasi!
Ja vastupidavust neile, kellel ikka ja jälle siia asja on!
Taluvus 23. oktoober 2008, kl 17.55 |
Kohe 50 23. oktoober 2008, kl 17.59 |
Lugesin eelnevad kirjad kõik veel kord üle ja tahan täpsustada, et ma ei kirjutanud siia kui tutvumisteenistusse, seepärast kellegagi kontakti ei otsi ja meilidele ei kirjuta. Olen läbinisti optimistlik ja väliselt ka oma eluga toime tulev inimene. Selline on minu avalik ja teistele nähtav külg. Siin avaldasin endast külje, mis on peidus peetud ja minus endas rahulolematust põhjustanud. Lootsin selle parandamiseks nõu saada. Sugulaste ja tuttavate või oma laste käest ju abi ei otsi.
Taluvus 23. oktoober 2008, kl 18.12 |
????????? 23. oktoober 2008, kl 18.14 |
Stanley Kowalski 23. oktoober 2008, kl 18.55 |
valulla 23. oktoober 2008, kl 19.25 |
Vahel on arvamus ja nägemus iseendast kui unelm ning vahel tahetakse sellele unelmale kinnitust ka teiste käest, kui teised aga unelmat ei väärtusta, ollakse pettunud... Kurb, aga tõsi. Lähedasi suhteid ei saa läbi kõrkuse ja upsakuse isegi siis, kui ollakse edukas, ilus ja muidu perfektne. Väline perfektsus ei eelda sisemist ning inimsuhetse on siiski oluline just soojus, empaatia ja lihtne olemine.
scorpa 23. oktoober 2008, kl 19.51 |
eideke 23. oktoober 2008, kl 20.20 |
kena proua 52 23. oktoober 2008, kl 20.56 |
No kui kontakti ei otsi, miks sa endast siis nii pikalt kirjutasid maeisaaaru.Ah? teemaalgataja! Mina andsin nõu, keegi veel, mõni lasi minu nõuande veega alla, et ise anda veel paremat nõu jne...:)))Kuula ikka teisi kah, kui sul peale tasuva ametikoha oleks muud ka küll keegi meestest su ikka oleks tanumale viinud ja kõrva sosistanud, et sind ja viinamarju!...A G A Mis naised su infoga nüüd peale hakkavad, supiks ei saa keeta, pähe ei pane ja suhu kah mitte.:)))
kena proua 52 23. oktoober 2008, kl 20.57 |
no 23. oktoober 2008, kl 21.33 |
Lisa postitus