Suured tänud nõuandjatele ja püüan siinöeldust parimat silmas pidada. Kahjuks küll ilma eriliselt optimistlikumaks muutumata.
Ma ei kahetse, et võtsin julguse kokku ja lootsin foorumist n.ö vanema õe nõuandeid saada. Kahjuks põrkasin kokku ka elust kibestunud ja igas suunas sarkasmimürki pritsivate olevustega, kes võtsid lõplikult soovi edasi suhelda ka päris asjalikku juttu ajanud foorumlastega. Mitmed tabasid ära minu probleemi - kaitsev kest sisemise mina ümber, mis ei lase oma tuuma kuigi lihtsalt välja näidata. Ja et vajan selleks eelnevalt mingisugustki turvalisust. Püüdsin olla aus ja mitte grammigi üleolev. Enda kohta liiga palju rääkisin just selle pärast, et mitte saada soovitusi rohkem suhelda, väljas käia, end üles lüüa ja olla positiivne. Need kõik eeldused on juba täidetud!
Paljudel siin hõikujatel on aga selline kalgistunud suhtumine ja igasuguste tuvastamatute nimede tagant pillutud nooltega pihta saamine ei ole küll minu päeva parim osa.
Kui juba mõnest tunnist piisas, et minu tõstetud küsimusega teemast sai omavaheliste kirglike teravuste pildumine, siis oskate ehk ette kujutada minu reaalset olukorda. Seni on kõik naised oma mehi/sõpru minu seltsis lahkel pilgul näinud ning sageli ka ise kampa löönud, olgu ametialases tegevuses või lõbusatel koosviibimistel. Mind pole peetud meestejahil olevaks rivaaliks ja laitmatu maine tõttu aasivast tögamisest mingit ohtu ei nähta. Või arvatakse, et ju mul ikka keegi kusagil on, sest oma kodusest elust ma ei pläkuta. See oli minu kaitsekest.
Sain aga ka 50+ foorumist nüüd ettekujutuse, et anonüümsed foorumid on teismeeast välja arenemata (arenemispeetusega) pisihingede enese väljaelamise koht ja hea asja juures rikub ju ka tilk tõrva...
Kogemus seegi. Tõrvake edasi!
Ja vastupidavust neile, kellel ikka ja jälle siia asja on!