Ei saa väita, et sügavalt kirjandusest huvitatud inimesele on oluline kogu täius: elulugu, erinevatel eluperioodidel kirjapandu, kõik žanrid, milles kirjanik oma tekste loonud jne. Samas annab kirjandusõpetus oma metoodikaga väga huvitavaid käsitlusviise, mis võimaldavad õppival inimesel näha kirjandust erinevana ja laiahaardelisena. Saab võrrelda erinevaid tekste, lähtudes vaid autori eluloost ning vaadelda tema loomingu muutumist ajas ning ajaloolisel taustal; saab võrrelda erinevate autorite samažanrilisi töid; saabki keskenduda vaid žanrikäsitlusele; saab kasutada stiilipõhist käsitlust; tekstipõhist käsitlust; analüüsida motiive, probleeme või mida iganes.
Igal rahvusel on keegi kirjanik, kelle elulugu on pisiasjadeni välja uuritud ja kelle tekstid on tähtedeni lahti harutatud, igasuguseid seoseid teiste maade ja kirjanikega otsitud jne See on väga põnev maailm tegelikult, kui sellesse süveneda, kuid see on juba semiootiline analüüs ning ei puuduta ei kultuuri ega rahvust, vaid teadust.

Virtuaalselt ei saa mitte ükski netisõltlane sovjett mitte kellelegi teha midagi, kuid ta peab oma tegevuse eest vastutama.

valulla,
ma usun, et kirjandust saab nautida ka ilma kirjanikest midagi teadmata. Küll aga ei saa aru halvustavatest väidetest, et inimene, kellele ka kirjanik kui isiksus huvi pakub, on mustas pesus sorija v jutumoor (kellegi määratlus eespool) ja tegelikult kirjandusest ei huvitugi.

Kuna siin on peamiselt vene kirj austajad, siis tooksin näited sealt: ma ei kujuta ette, et loeksin Ahmatovat, Jesseninit, Solženitsenit, Võssotskit jne ilma tausta teadmata. Kunsti puhul tõesti- meremaal on ikka meremaal, kolm karu ongi kolm karu, ja tüdruk allikal ongi tüdruk allikal. Samas- kuidas on võimalik mõista Roerichi loomingut ilma tema tausta teadmata? Kindlasti pole see paljudele tähtis, aga mulle, näiteks, on.

See on tõesti teema, kus igal oma tõde. Kohatu oli aga seekordne siltide kleepimine eriarvamusel olijatele.

Tegelikult peaks olema minu viimase postituse algus, et ei saa vastu väita :) Minu aps!
Minu tutvusringkonda on läbi aegade kuulunud nii mõnigi kirjanik ning nendega vestlustest on tulnud välja tõde, et ega nemad kui kirjandushuvilised ei panusta kogu maailmakultuurile. Igaüks neist oli huvitatud mingist kindlast ajaperioodist või kindlatest kirjanikest, kes olid eeskujud või need, kelle loomingut kummardati, austati ja eeskujuks võeti. Paljud võtavad teatud kirjanike loomingust kindla ajavahemiku, mis tundub parim või omas ajastus erilisim.

Mina, loomulikult, loen kirjanike elulugusid ja teatud inimeste omi kohe põhjalikult. Vahel on need väga põnevad ja dramaatilised. Loomulikult aitab elulugu mõista seoseid, ajastu mõjusid ning muudki ja tõepoolest pole see mingi klatš ega Kroonika. Samas võin lugeda tundmatute autorite loomingut ( ses mõttes tundmatute, kellest pole varem kuulnud ) ning nautida ja loomingust mõnu tunda, teadmata, kes nad on ja milline on nende elu ja saatus.
Ja tegelikult pole vahet, kuidas ja mil teel me hea loomingu ni jõuame ning lõplikku tõde pole kuskil ega peagi olema.

Oma väite, et elulugu pole oluline, paningi kirja selleks, et tavalise lugeja jaoks polegi, ta naudib lihtsalt teksti.

ma võin julgelt väita...olen "mustas pesus sorija". seda alati, kui kirjaniku, kunstniku või helilooja looming on mulle meeldinud, või huvi äratanud. kas või sellepärast, et teada saada, kust kohast ja millist tema teost on mul võimalik veel leida. tihti võib elulugudest leida, miks just autori looming selline on, nagu ta on.

kraaks
aga nii ongi ja sa oled õigel teel, samas ei vähenda elulooteadmine kunstiväärtust, mida vaatad, kuulad või loed. Ja see pole mustas pesus sorimine, kaugeltki mitte: küsimus vaid selles, kes tahab teada enamat, kes lepib vähesemaga.

absoluutselt nõus kraaksuga. Kui midagi väga meeldib, hakkan looja kohta infot otsima.

valulla
ma ei väidagi, et tegelen tedusliku uurimusega kirjanduse alal...mul on teine spetsialiteet: )))))))))))))
samuti ei ole mulle tähtsad autori kalduvused ega rahvus. mind huvitab looming ja sellega seonduv.

Lugesin ja ei saanud aru, kus, kes kedagi maatasa teeb, kas affil on ka- meil soomes- kompleks?

nostalg
see on loomulik tegevus...kõik, mis huvitab, tekitab soovi veel rohkem teada saada.

kraaks
vaat mina, vähemasti kirjanduses, olen sunnitud, tegelikult pole see sundus, kõikide elulugusid lugema, loomingukäsitlused on spetsiifilisemad ja nende lugemiseks ja tõlgendamiseks omaette raamatud. Samas ära alahinda kalduvusi :) need annavad vahel kätte just loomise lugemise võtme :)

Bella
ei, affil ei ole seda kompleksi.

valulla
sa nõuad minu käest liiga palju: )))) vaatle mind kui diletanti, kes naudib loomeinimese loomingut, mitte tema kalduvusi.

kraaks
sina oma ametis peaksid ju ka kalduvustest lugemist nautima :) Aga samas jah, ega mina ei viitsiks kah lugeda maksatsirroosi tekkimise ja tervisele mõju spetsiifikat :)

Mina loen ka elulugusid ja musta pesuga on nii, et asi on halb siis kui seda pesu hakatakse loomingust olulisemaks pidama.

Kes peab seda loomingust olulisemaks: ikka inimesed ja ajastu. Wilde sai kuulsaks alles oma 100. sünnipäeval, kui söandati ta looming aupaistesse tuua, senini oli ta põlualune ja homo, seda nimegi ei juletud välja öelda. Inimene, kes oli särav ja arukas, oli vangis ja suri vaesuses seepärast, et oli see, kes oli. Aga ta looming on särav ja jääb selleks ja must pesu saab seda lugedes puhtaks.

Bella,
lugesin kogu teema läbi, kusjuures tõesti huviga. Ei märganud küll affi puhul mingeid komplekse.

Kellegi "normaalsest erinemine" ehk kalduvused mingis suunas mõjutavad inimese mõttemaailma, looja puhul peegeldub see tema loomingus. Lugeja, kes teab kirjaniku või mis tahes looja ka seda poolt, suudab tema loomingut paremini mõista ja tõlgendada.

Nõus Valullaga, kuna ma ei ole just kirjanduse inimene, siis elulugusid loen ka suvaliselt, mitte selleks, et teosest paremini aru saada. Elulugudes huvitab mind rohkem olustik ja aeg.

ja mina nõus ka Bellaga- kui inimene saab lugemiselamuse, siis järelikult on see väärt lugemine ja polegi ju vaja ilmtingimata teada, miks kirjanik just nii kirjutas. Arvan, et mõlemad lähenemised on siin absoluutselt õiged ja ei vastandu teiseteisele.
Astun nüüd teemast välja, olen piisavalt targutanud:)

ma tahtsin rõhutada...mind ei huvita kirjaniku kalduvused, kui hälve, millele ma rõhku peaksin panema. see on selge, autori kalduvused mõjutavad ta loomingut, vahel rohkem, vahel vähem, aga need ei osutu hea autori ja teose puhul määravaks.

nostalg
kui käisin ülikoolis, lugesin Doriani kui täiesti tavalist raamatut, sest sel ajal ei maininud keegi, et Wilde homo. See raamat vaimustas, vaimustab nüüdki, kui tean, et ta homo ja otsin teadlikult seda nüanssi. Suur kunstnik oskab kirjutada loomingut ilma eluloota :) Aga nüüd olen küll omalt poolt kõik ausalt ära rääkinud ja tegelikult ei saagi ma end teiste erialade inimestega võrrelda, see, millest kirjutan, on minu töö ja seal ean olema mina see arvamusliider, kes teeb valikud- kus, mida ja kuidas.

Õnneks on hetkel inimestel suur valikuvabadus, mis annab vanaemal oma lapselapsele valida just sellise emakeeleõpetaja, kes talle sobib ning valida klassi ja osa õppekavast, mis sobib jne :)

to valulla: Sa käsid pedas, mitte ülikoolis. Need olid nõukaajal 2 täiesti erinevat haridusasutust.

no ja kõnnidki nüüd teemast teemasse laupäeva hommikul ning sarjad valullat.

Ülikoolis õpiti filoloogiat. Ma usun, et valulla teab ise väga hästi, kus ta käis. Kui ta oleks pedas käinud, siis ta nii ka oleks öelnud, aga kõrgkoolid mõlemad ja valulla kindlasti meeldib õpilastele.

Tänan to lugeja :)
Siiani olen küll aru saanud, et mul on õpilastega meeldivad suhted, aga eks siin Delfis teatakse ikka paremini, mis ma ikka seletan :)
Olen õppinud pedas eesti keelt ja kirjandust ning Tartu Ülikoolis ajakirjandust. Väide, et peda ei olnud piisavalt hea haridusasutus, on lihtsalt linnalegend ja kes tahtis õpetajaks hakata, pidigi ikka peda lõpetama, sest lisaks teoreetilisele õppele anti seal ka teadmisi, kuidas seda teooriat õpilaseni viia. Mulle kui üliõpilasele meeldisid mõlemad koolid ning nende koolide spetsiifika.

Juba ammu siin foorumis ei püüa ennast kaitsta ega õigustada, tean, et siis veel rohkem valan õli tulle. Reaalis saadakse juba näoilmest aru kui jutt nali või iroonia, aga siin ju nägu ei näe ja ridade vahelt oskavad lugeda need, kes tahavad. Ka minu peres õpetaja, armastatud laste poolt, siis rõõmustan alati koos temaga, kui ta räägi oma muljeid lastest ja lastega.
Hariduse tase ei olene koolist, minu arusaamise järgi, vaid õppijast, kes ka hiljem ennast pidevalt täiendab, see õpetaja lastele huvitav. Kui ta veel ka tasakaalukas ja mõõdukalt range, siis on lapsed õpetaja fännid. Mulle tundub, et valulla on see, keda fännatakse.

to valulla: Kas ülikoolis sai ajakirjandust kaugõppes õppida?! Ehk sa läbisid õpetajatele mõeldud kursuse meediaõppest?

??
No ajab kohe naerma :) aga jah, teise kõrgharidusena sai ülikoolis ajakirjandust kaugõppes õppida. Läksin õppima aasta peale peda lõpetamist.

Lihtsalt ei usu. Muide, õige on -aasta PÄRAST peda õpetamist. See on sul korduv viga, ole tähelepanelikum. Või ole tagasihoidlikum oma eriala rõhutamisel.

??
targuta mujal ja see kui sina ei usu on su oma probleem.

??
ega ma ei kavatsegi sind kuidagi uskuma panna. Pole lihtsalt veel ses vanuses, et olen seniilne ning ei mäleta, kus ja mida olen õppinud.

Keel on muutuv :) Kui tahad kellegi keelekasutust parandada, püüa asjadega kursis olla.

Keeletoimkond otsustas:

"Nii kaassõna peale kui ka pärast kasutamine ajatähenduses (nt peale koosolekut ~ pärast koosolekut) on kirjakeeles vastuvõetav."