Joonistan akna alla pihlaka, -
kurva ja raagus.
Ootab meresilmalist tüdrukut, -
see ei saabu, ei saabu.

Joonistan väikese punase padja,
mille küljes su juuste hõngu.
Padi nutab: miks kuldne põrssake
oma ninaga minus ei tõngu?
Kuhu jäid ta põsk ja pisikesed kõrvad,
kuhu jäi ta rahutu pea?
Kaks suuremat patja trööstivad väikest
- ka meil pole temata hea!

Joonistan kerge ja kireva kitli.
Tühjalt ripub see kapis.
Olen kuulnud ja kuulan kitli nuttu, -
kittel kisendab appi:
"Andke tagasi tüdrik! Ma vajan ju teda,
kõik ma peidaksin maailma eest:
ta rinnad, ta jalad, kõik, mis naisest teeb naise,
räägib tuntud ja tundmatut keelt.
Tuleks tema, kes tüdrikut armastab
ja peab mind liigseks - ei heida ma meelt,
vaiksel sahinal põrandale ma poeks,
teades - kolmas peab kaduma teelt."

Ja endast joonistan ainult silma,
ja silma põhja su näo.
Ja suu, mis kordab ilmast ilma,
nagu kevadel kordavad käod:
tule,
tule,
tule,
mu armastus!
Ma ei oska joonistada.
Aga kurbust joonistaksin ma nii.

J.S

1939 tehti suur viga
lasti sisse vene siga
dibla sööb ja situb
meie naised läbi nikub
saadaks putsi eesti riigi
türamõõtmises saaks dibladegs viigi
miilitsast sai politsei
pronksiööle hüütkem nüüd vast hei
politsei see kartis pauku
pistis oma näpud pussuauku
aastapäev meil kiirelt läheneb
töökohtade arv aga ilgelt kahaneb

Kas too ikka oli muinasjutt
või on keskil lihtsalt rutt
hästi palju lolle sõnu
ise tundes sellest mõnu
lihtsalt ritta laduda
ja siis ära kaduda
ära kaduda siit ilmast
kaugemale emme silmast
äkki võtab sugeda
peitu kuhu pugeda
peitun äkki riivatusse
siin ei ole emme susse
millega võib äsada
pähe äkki tabada
ropendan siin nagu jaksan
lausa kokutama hakkan
lõpuks kätte jõudnud elu
ellu tekkind lõpuks melu
ropenasin röhkisin
aju endal õhkisin
nagu oleks pidus käinud
külalised ammu läinud
tegelt polnudki neid üldse
kes see ikka ühekülgse
mõttetu ja ropendava
seltsi jagab igavaga

unustasin naerda

Molli äärde pääses Kaja
usuõde Joller ka
neil on valetada vaja
et saaks rahvast röövida
Joller süstiks kiipe ohtralt
eestlasi ta mürgitaks
Kaja samas Eesti mehi
sõtta aina ärgitaks
valimised on küll tsirkus
petta rahvas suurelt saab
rahvale jääb ainult virkus
kasumi vaid võimur saab

siin sa pole naljakas kaval ega relevant

Punamütsikese õe kurb lugu

Läbi metsa viis mu tee
külla vanaemale
imetelles kõrgeid kuuski
ei saand arugi
et nuuskis
eemal tore võsavillem
Tere tere väike Pille
Kuhu jäi su õeke tillem
õeke kiigub alles tares
karjus kuuse otsast vares
veeres jutt meil sedasi
kuni läksin edasi
õhtul koju jõudes kaikus
tarest vastu veider vaikus

Mustamäe valss

Kuskil kapis on seelik
mis nii ülemeelik
kuid selle vist nahka pand koid
läheb selga siis kittel
taskus kuivanud stritsel
ei vahet tee nood vanatoid

Vaikinud on jutuvada
iga unetu nüüd magab
aga õues akna taga
tormab tuul ja vihma sajab
hommikul kui silmad avab
jälle tööle minna vaja
aga igal vabal ajal
unetu siin juttu ajab
aga ma nüüd lähen
sest virgust vähe
turgutan end energiateega
siis kastan lisaks külma veega
küll ma lõpuks üles ärkan
õigeid asju näen ja märkan

Kulgen koju läbi pargi
tervislikult täitsa jalgsi
tammetõru kukkus pähe
enam seda teed ei lähe
parem kiikan viiskend plussi
jalas nunnud roosad sussid
kühvel ühtlasi on kaasas
et saaks vanamehi haarat
siin neid igat masti sorti
kes sööb sousti kes sööb torti
valik võtab silmist kirjuks
kui ooks mära
lausa hirnuks

Öösi käisin mööda maid
tallad mullaseks ka said
õnneks maa ei olnud külmand
pätid ka ei hakand hõlma
palju hullem hoopis see
mis mind netis ootas ees
keset õitsvat suveloojust
kaabud tahtvad õiglust luua
kirves lendab keset õhku
peaministril napib põhku
kuhu vaikselt pesa teha
kui ei taha võtta reha

luuletusi pole kunagi palju
nagu pole palju ka nalju
huumorimeelega on nagu on
kel teda pole ja kellel ta on

Suures sõjas lahinguid lõi naiste pataljon
veel tänaseni suitseb maa ja seal on surnud tsoon
Ja nagu räägib rahvasuu
ei kasva seal ei põõsas puu
neid hirmsaid aegu meenutavad pehkind meeste luud

tshernöööblist väi

Päkapikk sa väike uss
akna taga piilub tuss
otsa sõitis talle buss
nüüd on üks igavene nuss

Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.

A.Alliksaar

idioote pole kunagi palju
ei peata neid düün ega kalju
neid ei künta, ei külvata
kusagilt lihtsalt tekivad

Ütle, kas süda ei ole siis meri,
täis tunnete uppuvaid laevu;
kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri
külvame, lõigates vaevu?

Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus.
Tuul julgustav juukseid sul silus.
Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus.
Elada siiski on ilus!


A.Alliksaar

Üks ainus silmapilk on elu,
Kahest igawikust piiratud:
Üks nendest see, mis enne oli,
Ja teine, mis on pärast meid.

Pea meeles, inimene, –
See on ainus silmapilk!
See läheb ja ei tule
Siis enam tagasi.

Päew läheb mööda…
Aasta läheb… ja ajaratas
Käib hirmsa kiirega. Ja
Ennem kui sa arwad
On käes ju lõpp.

Kuid enne aga,
Kui kätte jõuab öö,
Meid kutsub, ootab
Weel tegemata töö.

Sest unistuseks elu
Wõib olla ainult sellele,
Kes magab ja ei kuule
Siis äratuse häält.

Üks ainus silmapilk on elu,
Kahest igawikust piiratud:
Üks nendest see, mis enne oli,
Ja teine, mis on pärast meid.

Oskar Luts

kas O.Luts ajas tõesti sellist p...luulet või?

kui suudad

Ole sina soomlane või setu
Ära poti serva peale situ!

Tallink Mystar, 8. teki WC

käisin täna vanu radu,
silme ette kerkis pilt:

tuled linnast, lumesadu
teed ei leia kusagilt...